TAUST ⟩ Lesk traagilise saatusega balletitähest Anatoli Arhangelskist: läks nii, nagu ta oleks soovinud surra – muusikaga, lähedaste käte vahel

Ootamatult oma abikaasa Anatoli Arhangelski surmahaigusele kaotanud Marika Muiste hingevalu leevendavad Itaalias nende ühised lapsed ja käigud loodusesse. Foto: Erakogu

Eesti rahvusballeti kunagise esipaari Marika Muiste ja Anatoli Arhangelski armastuse lugu oleks kui maha kirjutatud mõnest pisarateni liigutavast tragöödiast teatris. Sellest, kuidas raskusi trotsiv paar jõudis armastusabieluni, mille sooja pesasse sündisid oodatud lapsed. Kui äkki, nagu välk selgest taevast, lõi saatus idülli kildudeks – mees kadus igavikku, aga naine jäi teda leinama võõrsile.

Tulevased armastajad kohtusid esimest korda Tallinna balletikoolis, kui Marika oli 10- ja Anatoli 12-aastane. Ent tõotuste andmiseni altari ees jäi neil siis veel paarkümmend kevadet minna. Esimeselt balletiõpetajalt sai Marika vaid tümitada: «Et midagi ma ei oska ja et mu esihammaste vahe on liiga suur – tõmbusin kapslisse.» Kui õpetaja lõpuks vahetus, puhkes Marika tema käe all õitsele ja kasvas ühe jutiga Estonia teatri balletisolistiks. Nagu Anatoligi.

Saabus aasta 2005. Kuigi ühiseid tantse oli Marikal ja Anatolil olnud varemgi, muutus kõik siis, kui neist said lavapartnerid «Shannon Rose’i» kirglikus lavaloos, mille kangelanna, iiri naine Rose armus inglise ohvitseri. See oli keelatud armastus, mistõttu ka hukule määratud. Päriselus armus kõigepealt Anatoli. Marika elas toona veel koos kellegi teisega, aga meest see ei kõigutanud. Ta oleks justkui vaadanud naise hinge ja tundnud seal ära oma hingesugulase, kes teda kunagi ei reeda. Hilisem elu näitas, et nii ka läks.