Aastatetagune reis Indiasse pani Karl Käsnapuu tundma huvi selle vastu, kuhu minnakse pärast lihalikku elu.

Öeldakse, et elus on kindlad vaid kaks asja – surm ja maksud –, kuid üsna tõenäoliseks võib pidada ka seda, et sel sügisel kuuleb iga Eesti inimene vähemalt korra Karl Käsnapuu nime. Surmauurija Karl Käsnapuu esineb raadios ja teleris, käib pidamas loenguid ja jagab intervjuusid – üks neist ka allpool – ning tema raamat «Surmalähedased kogemused. Mis saab elust peale surma?» (valminud teeneka ajakirjaniku Heidit Kaio toimetamisel) ei ole sealjuures isegi veel mitte ilmunudki.

Võib-olla seletab laialdast huvi tabude murdmine. Usku, et surmast ei tohi rääkida – et äkki kutsutakse seeläbi see kuidagi ka endale kaela –, on Eestis küll, teab Käsnapuu. Ta mäletab üht stseeni pea nelja aastakümne tagusest ajast, mil valmistus koos vanavanematega söögilauda istuma. «Näed, Paul on surnud,» tuli vanaisa teisest toast ajalehega ja vanaema ehmatas: «Pane see leht kohe ära! Toidulauas surmast ei räägita!»

Kommentaarid
Copy