100 NÄGU ⟩ Valeri Zalužnõi: halvad ja veel halvemad valikud

Ukraina relvajõudude juhataja Valeri Zalužnõi. Foto: Ukraina presidendi kantselei pressiteenistus / Reuters / Scanpix

Ukraina relvajõudude juhatajal kindral Valeri Zalužnõil võiks olla silme ees ajalooline tõik Esimesest maailmasõjast aastal 1918, sest sama asi kordub nüüd Ukrainaga sõjas Venemaaga. Ja kehvemas seisus on siin pigem ukrainlased kui venelased.

1918. aastaks said Saksa maaväe kõrgeimas juhatuses, mis sisuliselt otsustas omal volil riigiasju, feldmarssal Paul von Hindenburg ja kindral Erich Ludendorff aru, et juba mitu aastat kestnud verises vaenutegevuses on vaja uut käiku, sest vastasel juhul ähvardab Vaterlandi kurnavas positsioonisõjas kindel kaotus lääneliitlastele. Keisrilahinguna ajalukku läinud suur kevadine rünnak lõppes sakslastele siiski ebameeldivalt ja algas suur taandumine, kuni lõpuks paluti alandaval moel vaherahu. Saksamaal ei jäänud lihtsalt muud üle, sest nad jäid selleks ajaks nii inimjõus, tehnika headuses ja hulgas kui ka majanduslikult vastasele alla, ning need tegurid saidki algul tasavägiseks kujunenud ilmasõjas viimaks määravaks.

Lääne üldsus, mis on – küll teatud mõrude eranditega – ukrainlaste taga, võib ju rõõmustada, et eelmise aasta algusest, mil algas Venemaa täiemahuline sissetung, on venelased kaotanud umbes 300 000 meest. Aga tulgem siinkohal ise ka mõistusele.

Ukrainal, mis hoiab asjakohast teavet kiivalt saladuskatte all, ei ole inimkaotused küll ilmselt samas suurusjärgus, aga vähemalt 100 000 sõdurit on neil kindlasti surma saanud. Ja kui käia Ukraina linnades ja külades (mitte suurlinnades), siis haigutab seal tühjus ehk suurem osa meestest on juba sõjas.

Ärgem unustagem ka kümneid tuhandeid sõdureid, kellele on vaja äralõigatud jalgade ja käte asemele uusi – siis juba proteese. Ja see üüratu arv tähendab Ukrainale kordades suuremat lööki kui Venemaale, kel rahvast hakklihamasinasse saatmiseks jätkub.

Zalužnõi teab seda suurepäraselt ja seepärast ei näegi me suures plaanis Ukraina poolelt tarbetuid reservide põletamisi à la russe, kuigi väiksemal tasandil jätkavad nõukogude taustaga ohvitserid ka vanade tavade austamist. See kõik omakorda tähendab, et lõplik võit võib tulla loodetust märksa hiljem. Mida on aga selleks vaja?

Briti väljaandes The Economist avaldatud arvamusloos andis Ukraina relvajõudude juhataja mõista, et vaja on uut ja paremat tehnikat, palju, võimaluse korral odavalt, ning juba eile. Arvestades Ukraina enda võimalusi ja läänes valitsevat teatud sõjaväsimust, pole soovide täitmine kerge.

Nii et seni istuvad ukrainlased vaheldumisi kaitses ja vaatavad, kust saab väikeste rühmadega venelaste neetult heast kaitseliinist läbi murda. Sest nagu ütles Postimehele üks Ukraina ohvitser: nad võivad olla lurjused, aga mitte madalalaubalised.

Aga ega Zalužnõi ka seda ole. Venemaa välksõja nurjamine mullu ei tulnud tühja koha pealt – tuletagem meelde, et Valeri Fedorovõtš on kindralikepikese poole pürginud juba vabal kodumaal ning lääne sõjalise hariduse abil. Ja kui ei oleks teda, võiksime praegu täiesti julgelt rääkida Ukraina valitsuse pagulusest Lvivis või isegi Varssavis.