100 NÄGU ⟩ Kaja Kallas: tubli viieline hakkas sildu lõhkuma

Peaminister Kaja Kallas. Foto: Eero Vabamägi

Peaminister Kaja Kallase eelkäijat Jüri Ratast pilgati, kui ta rääkis vajadusest (mõttelisi) sildu ehitada. Iroonilisel kombel sai Kallasest 2023. aastal see, kes suutis nii mõnegi silla lõhkuda.

Kevadel armastasid Kallast poliitmaastiku liberaalsel teljel kõik. Ta viis Reformierakonna pretsedenditult võimsa valimisvõiduni, lõi koalitsiooni, mis muu hulgas legaliseeris samasooliste abielu ja välismaal Ukraina heaks seistes oli ta ikka seesama superstaar nagu juba 2022. aastal.

Turbokiirusel menetletavad ja usaldushääletusega läbitavad eelnõud, maksumuudatused ja muud tundlikud riiklikud küsimused tõid küll kevadel valitsuse suunas teravat kriitikat, kuid mõjusid omal moel pigem argipäevase pinnavirvendusena, mida ikka poliitikas esineb, ühtlasi jäid need suures plaanis rahandusminister Mart Võrklaeva lahendada ja kaitsta.

Seega veel suvel oli Kallase riigisisese mainega suures plaanis kõik hästi. Idavedude skandaal augusti keskel ei pannud aga värisema vaid tema juhitooli, vaid muutis ka seda, kuidas tema senised liitlased teda tajusid.

Peaminister Kaja Kallas sattus sel aastal nugade peale mitmete varasemate siseriiklike liitlastega. Foto: Mihkel Maripuu

«See kriis kindlasti näitas Kajat teistsugusena, kui me teda varem teadsime,» tõdes üks tuntud reformierakondlane. «Sellist Kajat, kes on iseennast nurka mänginud ja tigedana kõiki teisi süüdistab, ei ole me üldiselt näinud.»

Kehva kommunikatsiooni tunnistasid kirgede jahtudes avalikult ja ilma häbitundeta nii Kallas kui tema liitlased. Üks orav möönab, et temaltki on skandaali käigus küsitud, kes Kallasele nii rumalat nõu on andnud, ning ühine järeldus on, et kommunikatsiooniämbrid on tulnud Kallase enese tarkusest.

Kurja juurt nähakse Kallase isiksuses. Egoprobleem on üsna suur, hoiab tõemonopoli, märkis mitu riigikogu liiget. «Ta tahab olla viieline,» proovib teine erakondlane kriitika liiga isiklikuna võtmist mõista. «Inimesed on erinevad. Mõni saab sellega lihtsamini hakkama, teine võtab rohkem hinge ja sealt tuleb ka see vastureaktsioon.»

Nii mõnigi heidab Kallasele ette, et ta ei suhtunud skandaali kui peaminister ega lähtunud selle selgitamisel-lahendamisel riigi huvidest, vaid käitus nagu jurist. Öeldakse, et juristina ta ei hoomagi, mis on probleemi tuum. «Kui ta vaataks seda kui peaminister ja näeks, et tegemist on väärtuskonfliktiga, siis tuleks ka mõistmine. Aga sinnani ei ole ta küündinud praegu.»

Üks koalitsioonipartner sekundeerib: «Ta tegi skandaalist vale järelduse. Kui sul on järeldus vale, siis ka kõik järgnevad teod on valed.»

Skandaali arenedes pani ka laiem avalikkus tähele, kui passiivsed olid reformierakondlased Kallase avalikul kaitsmisel. Ühelt poolt mõistetav: süüdistused olid niivõrd isiklikud, erakonnaga neil otsest seost ei olnud ja erakonnakaaslastel polnud ka täit infot. Kuid siiski nenditakse, et kui Andrus Ansip kogus enda ümber jürgenligid, pentus-rosimannused, urmaspaedad, taavirõivased, kes jäid tema ümber ka halbadel aegadel, siis Kallas on suures plaanis üksi jäänud. On üksikuid lõvisid, kes tema eest püünele astuvad, näiteks Valdo Randpere, või keda ta ise otsuste elluviimisel usaldab, näiteks Võrklaev, kuid see pole võrreldavgi heade aegadega, mil kõik tema tuules purjetasid.

Liitlaste puudumise probleem ei piirdu mõistagi erakonnaga. Sel aastal läksid tema suhted nugade peale nii praeguse kui ka endise presidendiga. «Mulle vahepeal tundus, et ta avalikkuses tõmbas tagasi, ütles, et on teinud vigu, näiteks Kersti Kaljulaidi süüdistamine ja nii edasi. Kuid siis tuleb ta fraktsiooni ja ikkagi – lööb piltlikult rusikaga vastu rinda ja raiub, et tal on õigus,» tõdes Kallase erakonnakaaslane Postimehele.

Seega oli 2023. aasta kahe Kaja Kallase aasta. See koorub välja ka koalitsioonipartnerite muljetest. Kusjuures, Kallasele au andes tuleb märkida, et kui tema esimesed kolm peaministriaastat kulgesid pidevas vastastikuses tõrelemises võimupartneritega – eriti palju Keskerakonnaga, natuke Isamaaga ja kohati ka sotsiaaldemokraatidega –, siis märtsikuiste valimiste järel sündinud võimuliit on vähemalt väljapoole suutnud end korras hoida.

«Inimesena on ta ikka sama olnud,» märkis üks valitsuspartner. Lihtsalt valimistulemused, mis tõid Reformierakonnale 37 mandaati, tähendasid seda, et mõningates asjades oli nendega keerulisem kokku leppida. «Neil oli tunne, et mandaadid on vägevad ja nemad peaksid kõige üle otsustama. Jõud, mis sealt välja paistis, oli vägev,» lisas allikas.

Idavedude skandaal muutis taas suhete dünaamikaid: «Praegu on ta päris rahulik. Skandaal on mõjunud ning laua taga on ta hoopis teine. Äkki on fookus mujal?» Tolle allika jaoks peegeldus fookuse kadumine riigieelarve kõnelustes, mis tulid skandaalile sügise alguses kohe otsa ja möödusid kaootiliselt, pidevas selgusetuses. «See [Kallase skandaali mõjud] oli põhjus, miks rahandusminister tegi ühte, teist ja kolmandat viimasel hetkel,» meenutas ta. «Võrklaev ei olnud vaiksem ega rahulikum [kui Kallas].»

Ühe Kallase erakonnakaaslase jaoks ilmestus just riigieelarve kõnelustest selgemalt põhjus, miks Kallas välismaal säramise kõrval on riigi sees pigem nõrk. Liigne detaili minek, mille tulemus on, et suurem pilt jääb tagaplaanile. Eelarvet kokku pannes kulutati energiat pisikestele summadele, millest tekkisid põhjendamatud konfliktid ja hõõrumised. Temagi jõuab otsapidi välja Kallase meeskonnani. «Meeskonnas peab olema nii neid, kes mõtlevad suuremalt kui ka neid, kes keskenduvad detailidele. Need, kes on tema lähedal, mõtlevad suhtkoht sarnaselt ja seal erinevaid vaateid ei ole. Võiks olla, siis kujuneks ka üldpilt ja visioon paremini välja.»