Luubi all ⟩ Elurõõmu on Eestis püütud tagasi tuua ka elektri ja krampidega

Seewaldi pargis jalutamine kindlasti kosutab, kuid depressiooni raviks sellest ei piisa. FOTO: Madis Veltman Foto: Madis Veltman

Kui tulevane peapsühhiaater Arvo Haug 1960. aastatel noore arstina esimesi patsiente vastu võtma hakkas, oli Eestis psühhiaatriavõrgustikus märksa enam patsiente kui praegu. Kohti haigetele leidus tuhandeid ning psühhiaatriakliiniku patsientide toitlustamiseks pidas dispanser Tallinna linnas koguni oma sigalat.

Vaimsete probleemidega inimesi teenindavad raviasutused kuulusid sovetisüsteemis nii tervishoiu- kui ka sotsiaalkindlustusministeeriumi alla. «Inimesi, kes ei paranenud, vaid invaliidistusid, oli vaja kusagil hoida,» põhjendab Haug. «Nüüd on sellest üksnes riismed järel, osa on hoolitsuseta väga sügavale langenud,» lisab ta hoomatava kibedusega.

Nõukogude Liidus – kuigi Arvo Haugi sõnul mitte Eestis – tegelesid siseministeeriumid ka «poliitilise psühhiaatriaga», see tähendab: hoidsid kinni ja «ravisid» valede vaadetega inimesi, sageli pikki aastaid. Hoolimata psühhiaatriasüsteemi jõulisusest – kuid ehk osaliselt just eelkirjeldatud põhjustel – mindi psühhiaatri juurde alles viimases hädas.

«Toona armastati rääkida arvele võtmisest,» meenutab Võrumaal omanimelist psühhiaatriakeskust pidav Peeter Jaanson, kes hakkas Arvo Haugist põlvkond nooremana patsiente vastu võtma 1980. aastatel. «Ning sellega seoses arvati, et seeläbi kahanevad sotsiaalsed võimalused ja tekivad piirangud. Psühhiaatria oli stigmatiseeritud valdkond.»