REPORTAAŽ ⟩ Mitte ainult rikaste lõbu. Kukud tagumikule, lõhud käed, aga armud ikka

Nagu näost näha, andis purjetamine mulle korraliku adrenaliinisüsti, tänu millele kadusid kõik hirmud. Foto: Eero Vabamägi

Olgu öeldud, et ma armastan merd nagu iga teine ja olen lainet lihtsas puupaadis tunde nautinud: sõpradega vaikselt aerutanud, valanud sõõmu merejumalale ja ajanud niisama lolli juttu. Kuid purjetamine – kas pole see mitte pigem rikaste pintsaklipslaste rõõm, kes suudavad purjekat hooldada ja maksta sadamatasusid, rääkimata selle ostmisest? Igal juhul minust kaarega mööda läinud luksus.

Mu elu esimesel purjetamisel mind koolitanud noormees toonitas, et sadamast välja sõites ja sinna naastes on vaja tegutseda õigesti ja kiiresti: heisata või langetada purjed sekundi täpsusega, et mitte sadamas mõnele jahile sisse põrutada. Tunnise teooria ja lihtsa vaatluse järel jättis ta selle vastutuse minu kanda. Üksi ju tõesti ei purjeta ja talle jäi tüürimine, kuid oleks ta vaid aimanud, kui väga ma tahtsin vastu vaielda.

«Meri ole kellegi oma. Ei ole nii, et meri kuulub ainult mingile väiksele seltskonnale,» rääkis tänavu 18-kuuliselt merereisilt naasnud soolopurjetaja Priit Valkna, kes on võtnud oma südameasjaks eelkirjeldatud stereotüüp ümber lükata, ja kutsus mind purjetamistreener Karl Lemberiga merele.