Liibanonis röövitud mehed esitlesid raamatut

Täna, täpselt aasta pärast Liibanoni pantvangikriisi algust esitlesid draamas osalenud seitsmik ja raamatu autor Madis Jürgen Tallinnas Rahvusraamatukogus juhtunut portreteerivat teost «Liibanon 2011».

Sadakonna kutsutud külalise, pereliikme ja huvilise silme all andsid autogramme ja rääkisid juhtunust kõik seitse pantvangidraamas osalenut - Jaan Jagomägi, Kalev Käosaar, Madis Paluoja, August Tillo, Priit Raistik, Andre Pukk ja Martin Metspalu.

«Kui niisugune materjal on, siis see iseenesest tingib, et unejutt see ei tule,» iseloomustas raamatut autor ja ajakirjanik Madis Jürgen. «Siin on rida asju, mida tahtsin näidata: kuidas käitub inimene, kui on sattunud sellisesse piirisituatsiooni – see on tegelikult ekskurss iseenda pimedatesse soppidesse.»

Pantvangidraamas osalenud Jaan Jagomägi ja Martin Metspalu tunnistasid, et juhtunut ajendas raamatukaante vahele panema tänuvõlg eesti rahva ees.

«Kui me tagasi tulime, siis pehmelt öeldes mind hämmastas, kui palju inimesi meile kaasa olid elanud.
Kui ma mõtlesin nendele inimestele, siis mul oli natuke kahju – nad tahaksid tegelikult teada, mis toimus. See kogemus oli nii mitmepalgeline, et seda ei ole võimalik viie minutiga kokku võtta. Raamat oli ainuvõimalik viis sellest rääkida,» põhjendas Jagomägi.

Tema sõnul on raamatus kirjeldatu tõepärane, kuid veidi tempokam kirjeldus sellest, mis oma röövijatega 114 päeva koos elanud meestega tegelikult juhtus.

«Mis minu arvates on raamatus väga hästi välja tulnud need emotsionaalsed ameerika mäed – ühel päeval sulle lubatakse, et varsti on läbi, ja ülejärgmine päev sa saad aru, et see oli järjekordne tühi lubadus,» kirjeldas Jagomägi ootamisega kaasnenud piinu.

Martin Metspalu meenutusel oli kõige keerulisem see, et vangistuses liikusid mõtted pendlina kodu ja pere ning enda ellujäämise vahet. «Kui sul on kõht täis, ja esmast vajadust ei ole, siis ootad et saaks koju. Aga kui läheb 16 tundi mööda, siis ootad seda võileiba rohkem. Ma mäletan neid üleminekuhetki,» kirjeldas Metspalu.

Kuigi mehed pole läbielatu järel oma elu oluliselt muutnud, pani juhtunud neid hindama elu põhiväärtusi. Ka tegudes on pantvangikriisi järgne aasta palju muutnud.

«Poroloonil ma enam ei pikuta. Hommikul ärgates tõusen kiiresti ja hakkan tegutsema, vedelemist ei salli,» ütles Metspalu, kelle sõnul möödus enamus vangistuse ajast paigal istudes.

Jagomägi sõnul suhtub ta pärast juhtunut riskide võtmisse ettevaatusega. «Üks asi on küll muutunud, just seesama riskihindamine. See, kui oluline on minu jaoks pere ja lapsed, see on muutunud küll.»

Pantvangikriisis osalenud seitsmik otsustas, et kirjastuse GO Reisiraamat välja antud «Liibanon 2011» müügitulu annetatakse heategevuseks ja esimesed summad lähevad Tartu laste turvakodule.

«Põhimõte on see, et seal olles, vähemalt minul isiklikult oli selline mure, et kuidas saavad lapsed üles kasvatatud. Tahaks aidata neid, kes on samas situatsioonis, nagu meie,» põhjendas Jagomägi.

Esimene eksemplar kingiti välisminister Urmas Paetile, keda pantvangisaagas osalenud nimetasid tema panuse tõttu «kaheksandaks meheks enda hulgast».