Kuidas saab õpetaja rahutut klassi taltsutada?

Õpetaja laud Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Isegi ropendavasse õpilasse tuleb suhtuda lugupidavalt ning raskete laste taltsutamiseks tasuks õpetajal jätta tähelepanuta pisiprobleemid, soovitas nii Austraalias kui Suurbritannias õpetajate nõustajana tegutsev Bill Rogers, kirjutab Õpetajate Leht.

Möödunud nädalal rääkis Tallinna ülikoolis mässava klassi maharahustamise võimalustest Austraalis ja Suurbritannias õpetajate nõustajana tegutsev Bill Rogers. Meie koolidest tuldi teda kuulama lausa bussitäite kaupa, nii et esimesel päeval ei mahtunud kõik TLÜ Tallinna saali hästi äragi. Teisel päeval oli ruum samuti täis, mis paneb küsima, kas Eestigi ei vaja parema distsipliini saavutamiseks oma nõustajat.

Näiteks Tallinna 32. keskkooli 6. klassi juhataja Ants Ivask, kes on olnud pedagoog juba 20 aastat, ütles kohvipausi ajal, et Rogersi iga lause «tabas kümnesse» ja oleks väga hea, kui just Eesti noored õpetajad teda kuulata saaksid või tema raamatuid loeksid.

Laps ei vabandanud siiralt!

Taktikaline ignoreerimine – see oli üks sõnapaar, mis Rogersi esinemist punase niidina läbis ja mille kuulajad kohe ka omaks võtsid. Rogers tõi rohkesti näiteid, kuidas ta on pisemaid probleeme ignoreerides saavutanud suhteliselt kergesti peamise eesmärgi – töörahu klassis. Kui laps ohkab irooniliselt, kuid teeb mis vaja, siis ei ole ohkamise pärast vaja pahandada, märkis Rogers.

Kui õpetaja palub last enne klassi sisenemist koputada ja laps teeb seda mõnevõrra demonstratiivselt, pole mõtet ka sellest numbrit teha – ta ju tegi, mis peab. Ja kui õpilane moka otsast vabandust palub, siis sellest piisab, sest ta on oma viga tunnistanud. Tavaliselt õpetajad siiski protestivad: «Ta ei palu vabandust siiralt!» Võib-olla ei palugi, kuid kas on mõtet juba lõdvenenud pinget uuesti üles piitsutada, küsib Rogers.

Rogers soovitab liigse printsipiaalsuse asemel pigem sammukese tagasi astuda, kui see võimaldab hiljem mitu sammu edasi minna. Kui õpilasel pole pliiatsit, siis võib õpetaja pakkuda enda oma. Kui tal pole ka paberit, võib õpetaja pakkuda ka paberit, soovitades: «Hakka nüüd tööle, ma tulen varsti tagasi ja vaatan, kuidas sul läheb.» Õpetajal pole mõtet õpilasega tunnis võidelda, toonitab Rogers.

Õpetaja läks kaebama...

Eesti õpetaja üldiselt ei julge oma probleemidest kolleegidele rääkida, sest õpilased peavad teda siis kaebajaks ja kolleegid luuseriks. Rogers peab seda läbinisti iganenud lähenemiseks ja selgitab, et tänapäeval on kooli kõik õpetajad ühes paadis ning kui paat kuskilt lekib, siis öeldakse ruttu välja, missugusest august vett sisse tuleb, ning kõik, kes saavad, püüavad selle augu kinnitoppimisel abiks olla.

Kuidas asi konkreetsemalt välja näeb? Rogers räägib, kuidas naaberklasside õpetajad on kokku leppinud, et pahanduste puhkedes võib õpetaja mõne aktiivsema tegelase naaberklassi õpetaja hoole alla saata. Kuid naaberklassi õpetaja võib ka ise lärmi peale kohale tulla, paluda vabandust ning küsida, kas ta võib sealt selle ja selle õpilase kaasa võtta, sest tal on vaja nendega rääkida.

Üks võimalus on, et kolleeg tuleb klassi ja ütleb õpetajale: «Teid oodatakse õpetajate tuppa kiirele jutuajamisele. Minge kohe, ma jään seniks teie klassi juurde.» Ahistatud õpetaja saab nii korraks hinge tõmmata ja ennast koguda. Hättajäänud õpetajale on antud ka uus klass, et ta saaks alustada puhta lehena oma seni tehtud vigu vältides.

Rogers toonitab: kui klassis korda pole, siis ei tohi mingil juhul resigneerunult öelda, et «poisid jäävad poisteks», «sellised need tänapäeva lapsed on», «see ongi raske klass» jms. Sellega õigustame õpetaja pidevat ahistamist õpilaste poolt.

Rogers lisab, et igas klassis on lapsi, kelle kodus juuakse, lärmatakse, kakeldakse. Nendele on kool ainus rahulik ja turvaline koht ning sellepärast peab tõsiselt pingutama, et koolis oleks tõepoolest rahulik ja turvaline.

Raske laps sai ihunuhtlust

Bill Rogers oli koolipõlves ise ka «raske laps», keda tuli «taltsutada», mõnikord ka ihunuhtlusega – 1960. aastatel oli Inglismaa koolides ihunuhtlus veel lubatud. Rogersi probleem oli, et ta ei talunud Pink Floydi loomingu kaudu meilegi tuntuks saanud võimukaid õpetajatüüpe. Õpilasena joonistas ta neist pilapilte ja riputas kooli teadetetahvlile.

Õpetajate nõustajana on ta järjekindlalt propageerinud lugupidavat suhtumist õpilastesse, kuni selleni välja, et soovitab tungivalt suhtuda isegi väljakannatamatult ropendavasse õpilasse lugupidamisega, tehes samas kõik, et too lakkaks ropendamast.

Bill Rogersil ei puudu ka näitlejaanne. Ta räägib kuulajatele omajoonistatud klassipilte kommenteerides, nimetades joonistatud figuure alati nimepidi. Ta ehmatab kuulajaid sellega, et hakkab loengu ajal äkki närviliselt klähvima, selgitades pärast väikest pausi, et niimoodi kõlab nii Austraalias kui ka Eestis see, kui õpetaja ei hoia oma impulsse kontrolli all. Hiljem sööstab ta auditooriumi ridade vahele, võtab kinga jalast ja kuulab seda kui telefoni. Nii saame aimu, kui koomilise mulje võib jätta liiga printsipiaalselt õpilase mobiiltelefoni taga otsiv õpetaja. Me ei hakka õpilasi taga ajama, on Rogersi sõnum. Õpetaja ei pea reageerima kiiresti, vaid kindlameelselt ja läbimõeldult, rõhutab ta.