Hundikari jalutas päise päeva ajal taluõuele

Triin Tõnisson nägi just selle koha peal hunte, kes olid tema kodumajale tulnud nii lähedale, et võinuks põhimõtteliselt aknast sisse vaadata. Vedas, et samal ajal hoovil olnud koer Zorro huntide juurde ei jooksnud, sest muidu võinuks temast õnnetu ohver saada. Foto: Tiit Reinberg

Augusti keskpaiku leidis Järva vallas Laimetsas, mis jääb Tallinna–Tartu maanteest umbes viie kilomeetri kaugusele, aset hirmutav juhtum. Keset päeva tuli Pärna talu õuele kuus elujõus hunti, kes ei teinud inimestest suurt väljagi. Kahte lehte põgenema sundis neid alles pereema Triin Tõnissoni vali karjumine.

Ehkki ehmatavast elamusest on juba poolteist nädalat möödas, on Triin Tõnissonil pilt veel praegugi elavalt silme ees. «Juhtusin tol päeval kella 11.30 paiku silmama maja nurga juures suurt koera. Jõudsin mõelda, et huvitav, kelle koer see on, kui järgmisel hetkel nägin talle järgnemas veel kaht koera. Pidasin loomi esiotsa tõesti koerteks, kuid siis vaatasin lähemalt ja mõistsin, et need on hoopis hundid,» meenutas ta.

Maja nurga taha vaadates jahmus Tõnisson aga veelgi enam, sest seal oli kolmele nähtule lisaks veel kolm hunti. Siis polnud tal vähimatki kahtlust, et seisis silmitsi kuuepealise hundikarjaga. «Kuna teadsin, et minu kolmeaastane poeg ning kahe ja poole aastane vennatütar hüppasid ja kilkasid sel hetkel õue peal batuudil, ei osanud ma reageerida muud moodi, kui hakkasin kõvasti karjuma, et hunte minema peletama,» lausus ta. «Õnneks see toimis ning kolm tükki jooksid ühele ja kolm teisele poole minema.»

Lapsed Triin Tõnissoni sõnul õnneks ei tajunud midagi ja hirmu ei tundnud, sest kiskjad ei jäänud nende vaatevälja. Seega mingit püsivat traumat nad sellest ei saanud. Küll ehmatas elu esimene kohtumine huntidega väga ära Pärna talu perenaist ennast. «Olen selles majas sündinud ja kasvanud ning kogu oma lapsepõlve siin õuel jooksnud, kuid pole kunagi hunte näinud,» lausus ta.

Tõnisson lisas, et teadmine piirkonnas elutsevatest huntidest pole talle siiski uus. Vennad on jahimehed ja ta teab, et hundijälgi on läheduses nähtud. «Samuti annan endale aru, et elan metsade keskel, kus metsloomi ikka liigub. Aga et hundikari tuleb päise päeva ajal minu koduõuele ega tee välja batuudilt kostvatest laste kilgetest ja naerust ega ka kümne meetri pealt otsa vaatavast inimesest, siis see tekitab muret,» ütles ta.

Huntide hirmus kärpis Tõnisson juhtumi järel talu juures kasvavate puude oksi, et majapidamisse paigaldatud kaamerad reageeriksid loomade liikumise peale. «Praegusel juhul ei hakanud kaamera töölegi, sest huntide liikumine jäi küllaltki okste varju,» sõnas ta.

Tõnissoni vennad soovitasid edaspidisele mõeldes piirata õueala ümber elektrikarjusega ja panna traatide külge lipukesed. See aitaks ehk metsloomi eemale peletada. «Samuti soovitasid nad hankida majapidamisse valvekoera, kes metsloomade peale haukuma hakkaks,» lisas ta.

Pärna talus on ka praegu koer Zorro, kuid ta on ülisõbralik ja rahumeelne kuldne retriiver, keda perenaine on nelja aasta jooksul kuulnud vaid paaril korral haugatamas. «Zorro oli õues ka tol saatuslikul laupäeval. Ta lesis varjulises kohas põõsa all ega andnud mingilgi moel huntide saabumisest märku,» ütles Tõnisson.

Küll on ta märganud Zorrot viimasel ajal kummaliselt käitumas. Koer tahaks mingitel hetkedel kangesti tuppa tulla. Justkui pelgaks midagi. «Võib-olla ta tunnetab ohtu. Ma ei tea,» ütles Tõnisson. «Pere kaitsjat ja hoiatajat Zorrost kindlasti pole. Ta arvaks, et hundid tulid temaga mängima, ja jookseks nendega tõenäoliselt kaasa. Ta oleks hundikarjale halvimal juhul lihtne saak.»

Juhtumist teatas Triin Tõnisson kohalikule Imavere jahiseltsile ja keskkonnaameti spetsialistile Uno Treierile. «Ehk peaksid jahimehed piirkonnal nüüd rohkem silma peal hoidma ning huntide ebatavalise julgusega tuleks arvestada ka jahilube jagades,» lausus ta.

Keskkonnaameti jahinduse spetsialist Järvamaal Uno Treier ütles, et teave kuueliikmelisest hundikarjast Laimetsas jõudis temani ning ta edastas andmed keskkonnaagentuuri Peep Männilile, kes teeb sellest järeldused ning arvestab sellega hundijahiks lubade väljaandmisel. «Tema esimene arvamus oli muidugi, et tegemist võib olla kutsikate väljaõpetamisega, mis klapib ka ajaliselt hetkel looduses toimuvaga,» lausus ta.

Viimastel päevadel on mitmelt poolt Eestist tulnud teateid keset päeva liikuvatest huntidest, kes ühel või teisel moel on sattunud inimeste territooriumile. Treieri sõnul liiguvad hundid ringi suurtel maa-aladel ja inimasustuse lähedusse nad naljalt ei tule. Pigem satuvad nad sinna juhuste kokkulangemise tõttu. «Nad on tegelikult pelglikud ega kujuta inimesele reaalset ohtu,» rahustas ta.

Imavere jahtkonna esimees Mati Hõbemägi ütles, et huntide liikumine Laimetsa kandis pole talle mingi üllatus. «Oleme seal ennegi huntide jälgi näinud ja teame, et neid on seal aeg-ajalt ikka liikvel," märkis ta.

Küll tuleb Hõbemäe hinnangul nüüd jälgida, ega mõni kari ole nahhaalselt julgeks läinud. On täiesti võimalik, et noorukeid murdma õpetades minnakse taluõuedele koeri murdma või võetakse mõni lambakari õnneks. «Ettevaatus pole kindlasti liiast,» soovitas ta.