OTSE POSTIMEHEST ⟩ Ülle Madise: ma lähen riigikogu ette ettepanekuga võtta Kert Kingolt saadikupuutumatus

Eraelu puutumatus on küll põhiseadusesse sisse kirjutatud, kuid viimaste nädalate sündmused panevad küsima, kas me oleme kõigele vaatamata teel jälgimisühiskonda. Kas olukorras, kus tehniline võimekus inimest igal sammul jälgida on olemas, tulebki leppida sellega, et privaatsuse piiramine on paratamatu. Sel teemal räägime Postimehe otsesaates õiguskantsler Ülle Madisega. 

Eesti põhiseadusesse on sisse kirjutatud ka eraelu puutumatus, mida see täpselt tähendab?

Isikliku ja pereelu puutumatuse põhimõte on võrdlemisi vana ja rahvusvaheliselt tunnustatud ning selle mõte on kaitsta inimese väärikust, isiksust ning anda talle võimalus tagasi tõmbuda. Mitte olla avaliku elu objektiks, kui ta ei ole pannud toime mingit kuritegu või eksinud üldkehtivate õigusriiklike normide vastu. Inimesel on õigus elada oma elu nii, nagu ta oskab ja tahab ning teistel, sealhulgas riigil, ei ole õigust tulla teda tülitama.

Seadus on üks asi, aga kuidas tegelikult on, kas meie eraelu on ikka puutumatu?

Me saame selleks päris palju ka ise ära teha. Ma soovitaks läbi mõelda, kui palju jagada enda ja eriti oma laste kohta andmeid näiteks internetis. Teine teema on andmed, mida kogub riik sunnijõuga. Nii näiteks ei saa inimene minna Eestis arsti juurde, ilma et digilukku jääks jälg. See on ju tegelikult hästi mõeldud, sest nii ei pea teised arstid tegema neidsamu proove, mis on juba tehtud ja arst näeb, milliseid ravimeid inimene juba tarvitab – seega on kõik see mõeldud inimest toetama. Samas on digiloos kindlasti midagi, mille puhul me ei soovi, et liiga paljud sellest teavad, näiteks tööandjad. Loomulikult on neid, kes ütlevad, et korralikul ja tervel inimesel pole ju midagi karta ja küll tahaks, et see nii ka oleks. Paraku on ajalugu näidanud, et alati see nii ei ole. Just sellepärast kirjutati ka põhiseadusesse selliste andmete puutumatus. Me peame austama nende inimeste soove, kes põhimõtteliselt ei taha, et riik neid ilmaaegu tülitab.

Kas see, mis juhtus andmete väljaandmisega rahvastikuregistrist seoses pereuuringuga, on suur probleem või väikene näpukas?

Meie majja tulnud kaebused pigem näitavad, et see on probleem. Need, kes on pöördunud, kaotasid tüki usaldusest Eesti riigi vastu. Nende jaoks on probleem, et Eesti riik ei suutnud nende andmeid kaitsta. Inimesed, kes sulgesid oma andmed reklaamiks ja uuringuteks rahvastikuregistris, on ilmselt saanud teadlikuks, et see võimalus on olemas. Mõelda võiks ka selle üle, kui palju antakse eraettevõtjatele andmeid. Kui inimeste andmetega tehakse uuringuid, tuleb kõiki reegleid täpselt järgida. Ka eetikakomitee luba on vaja selleks, et teha kindlaks, ega uuringu sees ei ole küsimusi, mis ei puutu asjasse. Kui keegi tahab uurida meie prillikandmise põhjust või seda, kuidas me end koolis tundsime, siis ei ole vaja küsida, kelle poolt me hääletasime.

Kui palju on konkreetselt pöördutud õiguskantsleri poole? 

Väga palju neid ei ole, aga on tähelepanuväärseid pöördumisi. Samas ei maksa selle juhtumi pärast oma riiki ka täielikult umbusaldada. See viga avalikustati ja ma loodan, et sellest õpitakse. Uuringud on ju põhimõtteliselt vajalikud, kui neid tehakse eetiliselt ja õigesti. Kui sealt saadakse teada midagi, mida varem ei teatud, siis tasub neid uuringuid kindlasti teha, selle juures ei tohi aga isikustatud andmed mitte kuidagi valedesse kätesse sattuda.

Kas liiale on mindud ka sellega, et meil on avalikus ruumis päris palju kaameraid?

See pole küll õiguskantsleri hinnata, aga meie soovitaks täpselt läbi mõelda, kas on ikka mõistlik kõik era ja avalikud kaamerad omavahel ühendada ja siis tuua piltlikult öeldes see juhtmeots riigi kätte. Kurjategijaid on vaja otsida, aga selleks on meetodid olemas. Nii et alati tuleb hea ja halb läbi kaaluda ning pigem tasub jälgimisühiskonnale võimalikult tugevalt vastu astuda.

Mõne nädala pärast koguneb taas riigikogu, mis saab riigikogu töövõimest ja mis on lahendus?

Mulle tundub, et lahendusel on kaks poolt, üks on ikkagi see, et fraktsioonid peavad suutma omavahel kokku leppida, kuidas edaspidi käitutakse nii koalitsioonis kui opositsioonis olles. Tuletan meelde, et praegune opositsioon käitus peaaegu samamoodi, kui nad olid võimul. Ka nemad surusid oma seadusi läbi. Nüüd tehakse vastu, aga tehakse hullemini. Aus on minu arvates öelda ka seda, et kuna koalitsioon asus väga olulisi seaduseelnõusid menetlema kiirkorras, siis rikkus ta tähtaegu ning vihastas sellega välja ettevõtjad ja paljud inimesed, kellel jäi kaks või kaks ja pool päeva aega, et oma arvamust avaldada. Nii ei jõutud muudatusettepanekuid korralikult esitada ega neid läbi hääletada ja ma arvan, et see oli täiesti legitiimne põhjus, et opositsioon kasutas vastukäiguna obstruktsiooni. Paraku keerati selle obstruktsiooniga vint niimoodi üle, et vabariigi president ei saanud minu meelest seadust välja kuulutamata jätta ja tagasi saata põhjusel, et need seoti usaldusega. Kui obstruktsioon oleks jäänud riigimehelikumatesse piiridesse, oleks see võimalus ehk olemas olnud. Nüüd, kus kõik on tegelikult nii opositsioonis kui koalitsioonis neidsamu asju teinud, oleks mõistlik, riigimehelik ja põhiseaduse vaimuga kooskõlas, omavahel kokku leppida. Teisalt tundub mulle, et praegu käiakse õppimas USA-s Donald Trumpi juures seda, kuidas rahvast hullutada ja ässitada. Juba 20 aastat tagasi rääkis üks konsultant, kes püüdis ka siin ühte erakonda nõustada, et vaidlustage valimistulemus ja mitte kohtus. Rünnake kõiki institutsioone, öelge et kohtud ei kõlba, õiguskantsler, riigikontroll, president, keegi ei kõlba ja ärge usaldage neid. Kutsuge selleks rahvast üles. Ameerika on ise sellega väga hädas, nii et ma soovitan kuulata neis asjus Rein Taageperat. Mulle tundub, et Eestisse püütakse tuua liiga palju sellist ameerikalikku viha ning umbusalduse külvamist, et muuta riik sisuliselt töövõimetuks. Eesti süsteemi see ei sobi ja see ei sobi Eesti riigile. Põhiseaduses on paragrahv, mis ütleb, et kõikidel on kohustus olla lojaalne põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. Põhiseaduslik kord aga tähendab, et riigikogu teeb oma tööd, valitsus teeb oma tööd, president teeb oma tööd ja kohtud teevad oma tööd. Neid tuleb küll kontrollida, kui vaja siis kritiseerida, aga kogu põhiseaduslikku korda ilmaasjata küsimärgi alla seada pole õige. Ühtegi õigust ei tohi kuritarvitada süsteemi lõhkumiseks. Nii et riigikogu ei saa jääda teovõimetus ja juhatusel tuleb leida viis, kuidas riigikogu meie põhiseadusliku korra raames oma tööd jätkab. Ma arvan, et ka meie ametkond peab hakkama põhjalikumalt vaatama eelnõude menetlemiskorda.

Prokuratuur on pöördunud õiguskantsleri poole palvega, võtta uurimise ajaks Kert Kingolt saadikupuutumatus, kas te lähete selle ettepanekuga riigikogusse?

Jah, selle ettepanekuga tuleb riigikogu ette minna. Olgu siin öeldud, et kui riigikogu otsustab saadikupuutumatuse ära võtta, siis see ei tähenda, et inimene on süüdi. Ta jätkab oma tööd riigikogu liikmena ja mitte keegi ei tohi teda käsitleda süüdlasena. Õiguskantsleri roll on vaadata läbi toimikud ja selgitada välja, ega tegemist ei ole ilmselgelt alusetu asjaga, mis tõenäoliselt on püsti pandud poliitilisel motiivil. Vaatasime need toimikud läbi ja sellist kahtlust ei tekkinud.