Täna oma viiekümnendat sünnipäeva tähistav EELK peapiiskop Urmas Viilma on olnud üle aegade kõige noorem mees selles ametis. Üle kaheksa aasta Eesti luterliku kirikupeana töötamist ei ole teda veel väsitanud, vastupidi, tal on ideid ja usku, et nii kirikul kui ka Eesti rahval on tulevikku, sest seni on Jumal meid hoidnud ning miks ei peaks see edaspidigi nii olema. Probleemiks peab ta aga usualase hariduse väga kehva seisu, milles ta näeb ka tõsist julgeolekuohtu.

Olete Saue poiss, seal ju luteri kirikut ei ole. Kustkohast saite impulsi oma elukutse ja võib vist juba ka öelda, elutöö tegemiseks?

Kui mina Sauel üles kasvasin, ei olnud seal ühtegi kirikut ega kogudust. Saue oli üks kahest linnast Eestis, kus puudus kirik, Jõgeva oli teine. Ka oma kodust ma mõjutusi kirikutee valimiseks ei saanud.

Saue keskkooli direktor Jaan Paulmets kutsus Keila kirikuõpetaja Jaan Jaani õpetama kultuurilugu. See oli millalgi 1987. või 1988. aastal. Tegelikult oli see usuõpetus. Seega, minu esimene kontakt tekkis läbi kooli.

Olite juba 19-aastasena Keila kirikuõpetaja abiline?

Ma lõpetasin keskkooli noorelt, 17-aastasena, ja sain suvel 18. Tegin sama aastal sisseastumiskatsed nii Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mis äsja oli avatud kui ka EELK Usuteaduste Instituuti. Seal ma siis jätkasingi õpinguid, olles olnud selleks ajaks juba tööl Keila kirikus. 19-aastaselt seati mind juba vaimuliku ametisse.

Ühel momendil tuli mulle lihtsalt kirikuvalitsusest kiri, et mind on kutsutud eksamile. Tegin eksami ära, kuid kuna olin nii noor, siis öeldi, et teeme su diakoniks. Müts maha tolleaegse peapiiskopi Pajula ja kirikuvalitsuse ees, et nad julgesid selliseid noori usaldada. See oli nende poolt prohvetlik julgus ja usaldus. Praeguse kiriku põhijõud ongi selle põlvkonna mehed ja naised, kes on tänaseks viiekümnendates eluaastates.

Mida rääkis Viilma julgeolekust, patriarh Kirillist, abielude registreerimisest ja kiriku tulevikust, loe intervjuust! 

Kommentaarid (58)
Copy