Ülle Kaljuste Ita Everist: teda kõrvalt jälgides võisid kogu aeg midagi õppida

Ita Everi igipõline Avdotja Nazarovna. Anton Tšehhov «Ivanov». Lavastaja Uku Uusberg. 2017. Foto: Siim Vahur

Eesti teatri väljapaistvale draamanäitlejannale antava rändauhinna, Liina Reimani mälestussõrmuse 2018. aastal selle eelmiselt hoidjalt Ita Everilt saanud Ülle Kaljuste lausus, et olles Everiga terve elu praktiliselt külg külje kõrval, on raske kolleegi ja parima sõbraga seotud mõtetest või meenutustest valikut teha. «Ta on olnud nii loomulik inimene minu elus,» põhjendas Kaljuste. «Ta oli lõpuni näitleja. Ta oli lõpuni terav selles mõttes, et oli väga kohal.»

Kaljuste kinnitusel oli Everi roll nii tema teatrikarjääris kui ka elus väga suur. «Puutusime kokku juba siis, kui veel koolis olime. Hiljem olen temaga koos palju [teatrietendustes] mänginud ja lihtsalt vaba aega koos veetnud. Teda kõrvalt jälgides võisid kogu aeg midagi õppida – kuidas ta oskas väärikas olla, juhtida delikaatselt tähelepanu asjadele, millele sa ise oma rolli tehes üldse ei osanud [tähelepanu pöörata],» rääkis Kaljuste. «Ta utsitas väga targalt leidma mingeid nippe ja küsis alati: kas keegi teeb sooritust ka? See ei tähendanud lihtsalt, kas kellelgi on näha, et sealt tuleb midagi võimsat.»

Ita Everit üheks paremini iseloomustavaks jooneks oli Kaljuste sõnul uudishimu ja huvi ümbritseva vastu. «Ta oli alati kohal, heas mõttes uudishimulik elu ja kõige muu suhtes,» lausus Kaljuste. «Ta püüdis ka mingites halbades olukordades alati huumorit säilitada ja see oli väga tähtis. See on täpselt samamoodi aidanud ka mind. Ta oli julge mõtleja – kui ikka mingisse situatsiooni sattun, siis võrdlen, mida tema sel juhul teeks ja kuidas sealt välja tuleks või nendesse asjadesse suhtuks. Olen ikka väga palju imetlenud teda väga rasketes situatsioonides. Ta oli kõikidele eeskujuks.»