TEGIJA ⟩ Mihkel Mets: kire ja mõistuse tasakaal – vajan mõlemat

«Aga mina tahtsin kohe täiesti teist keskkonda. Täiesti teistsuguseid inimesi. Et see oleks mulle tõeline elumuutus, mitte lihtsalt millegi jätk.» Foto: Eero Vabamägi

Kas valida kodumaine ülikool või püüelda piiri taha? Aga millise riigi ülikool valida ja kuidas sisseastumisel massist erineda? Või kuidas ühendada tippsport ja ülikooliõpingud? Alljärgnev on isa ja poja, ajakirjaniku ja sügisel Pariisis treenimist-õppimist jätkava karateka kõnelus.

Ühel hetkel ikkagi üllatud, et ta on kasvanud suureks. Sa oled püüdnud teda vormida, vahel endale allutada. Aga nüüd on temal endal täielik õigus ise oma valikuid teha. Ja ka sinuga mitte nõustuda. Aga kuskil on ikkagi see kahe isiksuse ühisosa, mõistmine, tasakaal, mis jääb.

Margus Mets: Sinust saab septembrist esimene Eesti meeskarateka, kes liitub välisklubiga. Isana lootsin, et sinust saab tudeng.

Mihkel Mets: Pojana ütlen, et saabki tudeng. Aga ära hakka küsima, kumb on mulle tähtsam, kas sport või ülikool. Ma ei tea täpselt, kuidas see kõik koos toimib, kuid ma tean, et saan hakkama.

 Ma saan aru, et Pariisi Elite Argenteuil on sinu jaoks täiuslik jackpot. Ikkagi Euroopa tippklubi, kes võitnud aastate jooksul mitmeid Euroopa ja maailmameistri tiitleid, aga ikkagi. Sa said sisse kõrgkooli, mis jääb väga paljudele kättesaamatuks. 

Jah, ma olen ka selle üle väga õnnelik. Ja saan aru, et tippsporti ja kõrgkooli ei ole lihtne siduda. Minu jaoks on üks kirg ja teine mõistus. Ma tunnen, et vajan enesega rahuloluks mõlemat.