/nginx/o/2011/07/15/671352t1hbd39.jpg)
Reedel möödub täpselt aasta päevast, mil seitse Eesti poissi võeti Liibanonis 114 päevaks pantvangi, kirjastus GO Reisiraamat esitleb sel puhul just reedel kauaoodatud raamatut «Liibanon 2011», mille poiste meenutuste järgi kirja pannud ajakirjaniku Madis Jürgeniga vestles saates «Pealtnägija» Rasmus Kagge, vahendas ERR Uudised.
Esiteks, Madis, see on suurepärane raamat, väga hästi kirjutatud ja tõeliselt põnev. Teiseks, usun, et sellest saab suurepärase filmi. Ja kolmandaks, ma pean tunnistama, et kui ma arvasin seni, et ma tean üsna palju sellest pantvangidraamast, siis tegelikult pärast raamatu lugemist selgub, et praktiliselt mitte midagi.
Kõik oli ikka üllatav. Hakkasime peale ja oktoobrikuus järjest ükshaaval rääkisime ja leppisime kokku, et poisid räägivad kõik ära nagu on, pärast vaatame, mis sest asjast saab. Hakkasid rääkima ja neid kordi tuli järjest ja järjest ning juttu ja imestamist jätkus kuni lõpuni.
Võid sa öelda, et nad olid sinuga absoluutselt ausad?
Ma ei usu, et nad nüüd päris sada protsenti olid. Igaüks ikka jätab üht-teist ju enda teada ka, aga ma arvan, et suurema osa - ja põhilise osa - olid. Oli ka selliseid asju, mida me lõpuks läbirääkimiste käigus vaatasime, et hea küll, las ta siis jääb sinna mägedesse.
See töö oli selles mõttes ikka jube huvitav, et seitse meest, kõik on erinevad. Üks on selline, kes esimesest hetkest peale, kolmandal minutil pärast seda, kui on kinni võetud, hakkab valmistama salaplaane, kuidas vastu hakata, kuidas pääseda. Teine on selline, kes viimase päevani on võtnud sellise joone, et rahu. Mitte midagi, ärge põdege. Kui on, siis on, ja kui pääseme, siis pääseme. Üks on selline, kes muretseb ja ei vea ka ja lähebki halvasti. Kui ikka automaat tõmmatakse vinna ja suunatakse sulle kõhtu või pähe ja tehakse plõks ja kui sa siis ehmatad, siis on ju jube naljakas vaadata, et sa ehmatad, ja siis hakkabki niisuguseid asju juhtuma.
Siis oli selline vend, kes mõtles, et kuidas siit hullumajast pääseda, vähemasti oma mõtetes, ja hakkas leiutama igasuguseid asju, et mitte olla mõtetes siin. Ta mõtles välja male. Tegi chipsi-karbist male ja nad mängisid seal. Kujundas lapsele aiamaja, viimse kui naelani, jupini. Tal oli kolm lehekülge, vihikulehekülge. Rohkem polnud paberit ka. Kõik pidid hoidma kokku. Kõik erinevad tüübid ja õudselt huvitav.
Kui kaugel olid poisid tegelikult sellest, nagu ka raamatust selgub, et nad olid valmis neid pantvangivõtjaid maha laskma, ära tapma?
Nad olidki. Ja mida nädal edasi... Alguses oli ainult August see, kavandas põgenemist, ja teised ütlesid, et mine nüüd. Tõid igasuguseid argumente, et esiteks me ei ole mingisugused võitlejad, meil ei ole relvi. Aga lõpuks oli niimoodi, et nad vaatasid, et asi ei liigu kuskile poole ja tuleb teha.
Madis, kui kergelt poisid rääkisid sellest, mis nendega seal juhtus?
Siin päris nutuks ei läinud /.../, aga ma ise olin selline, et ükskord pikal autosõidul, kuskil jõulude paiku, kui sõitsin ühest Eesti otsast teise, avastasin, et silm on märg, sest mõtlesin nende asjade peale. /.../ Tegelikult oli see elu neil seal ikka paras põrgu - et tõepoolest, sa ei tea, mis homne toob, kas sa näed veel homset. Kui seis on selline, et sa hoiad kahe käega peldiku aknast kinni, saadad pilguga päikest ja saadad päikesega kodustele tervisi ja lõpp, lehvitad ka päikesele, et ilmselt on homsega kõik.
Kas sul on selle raamatuga ka mingi sõnum lugejatele?
See on selge, et siin tahetakse kolme asja: kui palju raha läks, teiseks, miks te nii lollid olite ja üldse sinna läksite, ja kolmandaks, et nüüd olete veel, kurat, mingisugused kangelased? Need on ju kolm põhiasja, mis kohe tulevad jutuks, kui nendest räägitakse.
Selles raamatus ei ole otsesõnu küll midagi öeldud, kuidas nendest poistest peaks arvama, aga ma arvan, et inimene, kes ennast sinna sisse elab, nendesse vastikutesse niisketesse kivist kuuridesse, ning tunneb ja näeb, mis seal toimus, siis niisuguse kärinaga ja nii vihaselt enam nende poiste kallale ei lähe.
Ma mõtlen seda, et mingisugusel kõige vihasemal Delfi kommentaatoril tuleks vahel võtta... Ma tegin niisugust mõttemängu, et oleks paras võtta kuklakarvadest kinni ja pista mõnikord sellisesse olukorda, kus sa seisad niimoodi elu ja surma piiril. Siis paned võib-olla paika ennast ja saad aru, mis on tegelikult elus väärt ja mis mitte, ja oskad väärtustada seda, kus me praegu elame ja mitte ei vingu ja õienda kogu aeg.