Päevatoimetaja:
Emilie Haljas
Saada vihje

Eluohtlikus seisundis last «võlurohtudega» ravinud ema peab aru andma lastekaitsele (3)

Algatus: kaisukarude loendamine akendel. Foto on illustratiivne!
Algatus: kaisukarude loendamine akendel. Foto on illustratiivne! Foto: Ain Liiva / Virumaa Teataja

Kolmeaastane laps oksendas, ei jõudnud kaussigi haarata ja lebas jõuetult joogamatil. Ema küsis sellele olukorrale esmalt nõu sotsiaalmeediagrupist: kas anda lapsele üht või teist homöopaatilist preparaati? Arstidest või kiirabist polnud sõnagi. 

«Antud vastavalt ainepiltidele Phosporus 200c ja siis China 30. Oleme nüüd jõudnud sellesse tsüklisse. Laps on enamasti pikali maas ja und ei tule,» kirjeldas ema paar päeva tagasi olukorda, mis alternatiivmeditsiinist hoidunud inimestele võib kõlada kohati krüptiliselt.

Mitmesuguste müstiliste ravimite soovituste vahele sattus postituse kommentaariumisse mõni grupiliikme ebapopulaarne hoiatus ja soovitus eeldatavasti vedelikupuuduses ja eluohtlikus seisus lapsele kiirabi või arst kutsuda. Sümptomid – oksendamine, jõuetus ja kõhulahtisus – sobisid juba EMOsse pöördumiseks.

Kui perearsti kätte ei saa: perearsti nõuandeliin numbril 1220 vastab anonüümsetele kõnedele ööpäev läbi. Samuti on seaduse järgi igal inimesel kohustus teatada abivajavast lapsest. Lasteabitelefon: 116 111.

Lapse tervisliku seisundi tõsidusele viitas ka perearst ja riigikogu liige Karmen Joller: «Seal kirjeldatud laps polnud lihtsalt vedelikupuuduses, vaid ta oleks õigeaegse abita tõenäoliselt surnud – tegemist oli kirjelduse järgi vedelikupuudusest tingitud šokiga.» Sellele viitasid nii kirjeldatud külmad jalad, rahutus, jõuetus või loidus. 

Postitus küll kadus, kuid selle sisu hakkas kiirelt levima koos küsimustega, kus on ametiasutuste silmad ja kas keegi on selles asjus midagi ette võtnud. Üks veebipolitseinik märkis vastuseks, et kolleegid politsei- ja piirivalveametist tagasid lapsele vajaliku abi. Politseikapten Maarja Punak täpsustas, mis juhul sekkub politsei, millal kiirabi ja millal suunavad nad juhtumi lastekaitseametnikele. 

Tagasi üles