/nginx/o/2023/08/01/15494637t1he97c.png)
“Sinu metsa ei osta keegi parema hinnaga kui meie, see asub ju Ida-Virumaal!” Sellise lause käisid välja metsavahendajad, kes pereisale auku pähe rääkida soovisid, et ta oma metsa, hiljem ka talu koos maaga, odavalt neile müüks. Huvitaval kombel tembeldati aga just siis, mil kinnisvara ja metsa hinnad anomaalselt kõrgele hüppasid, suurperele kuuluv vara üpris väärtusetuks.
Sellist suurt ja haiglaslikku huvi, nagu paljudest sarnastest lugudest lugeda saab, pole perele kuuluva metsatuka vastu aastate jooksul üles näidatud. “Täitsa kahju kohe,” ütleb pereema Ann, kes oli selleks valmis. Mõned klassikalised kõned siiski tehti. “Eriti pingeliseks läks olukord, kui metsa hinnad lakke hüppasid. Mõtlesime, et saame siis ka meie hea pakkumise, aga võta näpust, seda ei tulnud,” ütleb Ann. Naine tõdeb, et helistajad on aga ikka päris osavad manipuleerijad ja hea ettevalmistusega ning pole ime, et nende juttu uskuma jäädakse. “Meile öeldi korduvalt, et kuna meie mets asub Ida-Virumaal, siis võiksime selle põhimõtteliselt ära kinkida - ikkagi ääremaa. Välja toodi nii kriisid, puiduhinna buumi mõju, nimeliselt isegi mõni uksed kinni pannud puiduettevõte jne. Meile öeldi sedagi, et kui sellest kohast on sõda üle käinud, siis puude sees on tõenäoliselt metalli (pommitamise tagajärg, kuulid) jääke, siis sellist materjali kokkuostudes vastu ei võeta,”
Helistajate poolt antud “ülevaade” oli äraütlemata põhjalik, kuid kehtiva metsamajandamiskavata ei näinud pere mõtet neil ilmaelu lahkavatel telefonivestlustel pikemalt peatuda. Samas pani kõik öeldu mõtlema ja tekitas ärevust. Pealegi, kui selgus, et metsa maetud sõjamasin ning sakslaste II ilmasõjas langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärk võivad metsa raieõiguse müügile kriipsu peale tõmmata, tekkis mõte, et võib olla oli helistaja pakutud hind isegi õiglane. Metsa raieõiguse eest lubati perele 20 000 eurot. Hiljem tõsteti hinda 2000 võrra, kuid siis taheti juba kõike, ka kinnistul asuvat maja ühes maaga.
“Meil ei olnud selget plaani metsa müüa, kuid olen aus, et helistajad panid meid sellele mõtlema, pealegi pidime leidma raha, et ära vahetada oma linnakodu aknad, mis päris korralikult tuult läbi lasid, aga tagataskust meil sellist raha võtta polnud, et see töö ära teha. Mõtlesime, et võiksime vähemalt ära teha metsamajandamiskava, mis annab ülevaate, mis seisus ja mis vanuses mets üleüldse on,” ütleb Ann.
Aga korraga tekkis perel küsimusi korraga rohkem, kui vastuseid neile oli ning seetõttu võtsid nad appi Google otsingu. “Kohe esimeste seas oli Timber.ee oksjonikeskkond. Mõtlesin natuke, sest oksjonil müümine ei tulnud pähegi, kuid kuna aega meil sel hetkel oli ja mõtlesin, et variante tuleb ju kaaluda, siis klõpsisin nende lehe lahti. Lugesin ja lugesin ning mida rohkem süüvisin seda enam leidsin end mõttelt, et kas uskuda kõike või mitte. Tegelikult tundus lugedes kõik nii lihtne, kuigi ise tundsin, et teema on nii võõras, et kui ise selle asjaajamisega toimetan, siis pensionipõlveks jõuan ehk valmis ka,” ütleb Ann, kes tegi otsuse, et suhtlemine ju tükki küljest ei võta. Kõne tehti AS Timber metsaspetsialist Helen Savile.
Kokku on metsamaad kinnistul 2,7 ha ning metsamajandamiskava koostamine ei ole
/nginx/o/2023/08/01/15494638t1heb09.jpg)
sellisel juhul kohustuslik. Metsaspetsialist soovitas perele see siiski teha, kuna mets oli väärtuslik, kus iga tihumeeter omas tähtsust. „Esmase hinnagu teeme nii meie kui ka metsafirmad ostu kaalumisel kättesaadavate andmete põhjal ja kui oleksin mändi pelgalt pildi järgi hinnanud ja sellega kasvõi 5 tm võrra oma arvutuses mööda pannud, siis oleks see hinnaarvutust sel hetkel mõjutanud juba 500€ võrra,” ütleb Helen. See oli perele piisav motivatsioon, et kava tellida, mille maksumuseks kujunes natuke üle 100€. Pealegi, kui pere hiljem Timberi metsaühistu ridadesse astus, said nad metsamajandamiskava koostamise toetust taotleda. “Etteruttavalt võin öelda, et seda me tegime ja tänaseks on toetus käes,“ räägib Ann.
Samal ajal kontrollis Helen üle, kas metsas elutseb lendorav või mitte. Selgus, et lendoravaid ega muid looduskaitselisi tegelasi seal pole, järele jäid vaid küsimused, kas ja kuidas takistab raiet mälestusmärk ja kas puudes võib olla sõja perioodist jäänud metallijääke.
„Ootasime kava pikisilmi. Õnneks saabus see päris ruttu, paari nädalaga. Aga siis palusin taas Helenilt abi, et seda mõista. Lugesin seda mina ja luges seda mu abikaasa ja meile tundus nagu oleksime kahte erinevat kava lugenud, sest saime täpselt risti vastupidi asjadest aru,“ räägib pereema. Selgus, et mets oli jaotatud kolmeks eraldiseks, kus lageraie oli lubatud vaid ühel, kus peal raieküps männik.
Helen kirjutas loetu ilusti lahti ning selgitas, et männi küpsusvanus saabub küll 90-aastaselt, aga kuna pinnas on viljakas ja mets piisavalt hõre, siis on see osa metsast varem raieküpseks kasvanud. Kuna küpsusdiameeter oli täis, oli võimalik mõelda selle osa lageraie peale. Raieväärtus tuli Heleni hinnangul 35 000€. „Esimene mõte oli, et „wow“ see on ju 15 000€ rohkem, kui helistaja pakkus, et siit edasi on võimalik vaid võita, kui raie oksjonile paneme, sest lihtne matemaatika andis vastuse ka küsimusele, kas puudes on metalli või mitte. Kui puud olid seal 75 aastat vanad ja sõda lõppes 77 aastat tagasi, siis järelikult polnud seal sel ajal, kui madin käis, ka puid, millesse killud kinni oleks saanud jääda.“ Eks sellele viitas ka üks sõjamasin, mis mäenõlvale maetud ja millele oli juba suur mänd peale kasvanud. Kuid Närvikõdi jätkus, sest pärast raieteatise esitamist Keskkonnaametile selgus nii mõndagi huvitavat.
Pärast seda, kui metsateatis oli Keskkonnaametisse kinnitamisele saadetud, oli pere juba mõtetega oksjoni juures, kuid siis saabus järjekordne pauk. Pereisale helistas Keskkonnaametnik, kes ütles, et kuna metsas on mälestusmärk, tuleks selle ümber 25 m raadiuses jätta mets puutumata. Sõnum oli lihtne - nii on ja sellega tuleb leppida.
„Ka meie teadsime, et seal on mälestusmärk, mis kedagi kahjuks pole siiani huvitanud. Sellega on sellised lood, et eelmiste omanike juurde olla kunagi tulnud sakslased ja küsinud luba metsa mälestusmärk püstitada. Maaomanik oli lahke mees ja võib olla sai selle eest pudeli viinagi, kuid pärast seda pole see märk kellelegi korda läinud,“ räägib Ann, kelle abikaasa võttis kätte ja helistas seepeale Muinsuskaitseametisse. Need ei teadnud märgist midagi. Edasi võeti kõne Kaitseministeeriumisse. Ka neil polnud asjast aimu. Kästi uurida ise kalmistute registrist, kes keegi on sinna äkki maetud, kuid vastuseid kuskilt pere ei saanud. „Kuna keegi midagi ei teadnud ja tundus, et see märk oli kellegi omavoli ning üheski registris seda polnud, siis jäi ka Keskkonnaameti ametnikul järele vaid tunnistada, et märked puuduvad ning saime vaid soovituse, et oleks hea, kui seda märki tööde käigus ei kahjustata. Kõik muu on lubatud. No halleluuja – lõpuks ometi oli võimalik mets oksjonile panna.“
„Vahepeal jõudsime aga ühe korra veel ümber mõelda ning hakkasime kahtlema, kas müügiotsus on õige. Aga siis tegime sammu ära. Lasime Helenil ühe korra veel hinna kalkuleerida, sest vahepeal olid metsa hinnad veelgi kerkinud. Mõte oli mets oksjonile panna võimalikult maksimaalse hinnaga, sest mänguilu peale me mängida ei tahtnud ja selleks oli 39 000 eurot. Helen koostas dokumendid. Pärast nende allkirjastamist läks vist pool tundi ja oksjon oligi üleval,“ räägib Ann sujuvast korraldusest ASi Timber poolt.
Helen märgib, et teeb hinna kalkuleerimisel alati koostööd omanikega, kelle soove võtab ta kuulda. „Alati saab ju metsa mitu korda müüa, kui alghind on saanud liiga kõrge. Üle 39 000 euro ma selle metsa alghinda määrata sel hetkel ei julgenud. See oleks olnud ehk liialt optimistlik,“ märgib metsaspetsialist.
Kui oksjoni lõpu kuupäev lähenes ei olnud tulnud selle metsa raieõiguse peale ühtegi pakkumist ning kui lähenema hakkas ka oksjoni lõppu märkiv kellaaeg, tekkis pereemal mõte, et raie müümine on ebaõnnestunud. „13 minutit enne oksjoni lõppu viskas mul närv ära ja kirjutasin Helenile, et nüüd on täitsa metsas, ebaõnnestusime. Tema oli ikka optimistlik edasi ja soovitas mul ka olla. Ja sel samal hetkel tuli e-mail teavitusega, et raieõigusele on tehtud pakkumine. Hüppasin rõõmust lakke. Lootsin muidugi, et äkki keegi teeb veel pakkumisi, kuid üks pakkumine jäi esimeseks ja viimaseks,“ räägib Ann.
Metsa raieõigusest saadud raha laekus pere kontole mõne päeva pärast. Tänaseks on metsas raie tehtud, majal uued aknad ees ning pere ootab huviga edasist, et metsa uued istikud maha panna. Selles osas aitab peret Timber.ee Metsaühistu, mille liikmeks nad pärast raie müümist astusid. „Meie hea suhtlus on jätkunud ka pärast raiet. Olen väga tänulik, et ma saan vastuseid kõigile küsimustele, mida esitan. Ja kogu vajalik info on teenustasuta. Alles hiljuti näiteks uurisin, et miks oksarisu pole raielangilt veel kokku kogutud. Sain jälle targemaks, et sel lastakse langil tavapäraselt olla umbes pool aastat ning siis tuleb sinna masin, kes selle purustab ja kõik lõplikult korda teeb. Pealegi olen juba uurinud, kuidas peaksime nüüd edasi tegutsema, kui plaanime sinna istikud panna,“ on pereema südamest tänulik.
Kui soovid metsa raieõiguse või kinnistu müümise kohta rohkem infot, võta ühendust Timber.ee metsaspetsialistidega. Meie konsultatsioon on sulle tasuta!
Metsaomanikke abistab metsatööde ja nende tarvis toetuste taotlemisel Timber.ee Metsaühistu MTÜ!
AS Timber, Timber.ee Metsaühistu MTÜ, Narva mnt 36, Tallinn 10120
/nginx/o/2020/06/05/13137206t1hcc9e.png)