SÕLMKÜSIMUS ⟩ Miks Kadrioru parki saagidega päästma tõtatakse?

Kadrioru pargi direktor Ain Järve on pikalt pooldanud Kadrioru lossi lähedal õhulisema ja päikseküllasema barokse stiili viljelemist, samas tunnustab ta laiavõralist jalakat kosutavat varju andva puuna. Nüüd on Kadrioru jalakatel aga kuri karjas. Foto: Sander Ilvest

Põhjapoolkeral laialt levinud haigus võib tappa pealinna suurimas pargis tuhatkond jalakat. Esimese raiega läheb kirve alla veerandsada nakatunut.

Kadrioru pargi direktor Ain Järve istub Weizenbergi tänava äärse pargikontori sisehoovis mõnusas pärastlõunases päikeselaigus. Ta räägib nii aeglaselt ja tasakaalukalt, et diktofonilindil on juttu hiljem mõistlik kuulata kahekordse kiirendusega. Kuid jutu sisu on hirmus: parki on sisse hiilinud jalakasurm, tappev kui keskaegne must katk. Peamiseks erinevuseks on see, et uhkeid ja laia võraga puid («Meie väljakannatamatutes suvedes on jalakas ideaalne puu,» ütleb Järve) hukutab bakteri asemel elavate puude maltspuidus levima hakkav seen. Keskajal katku levitanud kirpude ja rottide asemel aitab kiiresti progresseeruval haigusel aga aina uute ohvriteni jõuda tilluke, enamasti jalaka maltsaürask.

Tõbe tekitava seene nimeks on uus jalaka-siugsuu. Eestis esines jalakasurma juba möödunud sajandi 30-40ndatel, küll suhteliselt vähe ja vaid Mandri-Eestis. Sel perioodil transporditi jalakasurm Euroopast palkidega Ameerikasse, muteerus seal uueks vormiks ehk ameerika alamliigiks ja tuli tagasi Vanasse Maailma sootuks kurjemana.