SÕLMKÜSIMUS ⟩ Kes vajab linnas metsikut loodust?

Tartu linnalooduse koordinaator Mirjam Võsaste Emajõe ääres Vabaduse puiestiku alal metsmaasikat noppimas. Foto: Kristjan Teedema

Loodusetundjad möönavad, et põlvekõrguseks sirgunud linnarohtlad, mis esialgu paljudel silma riivavad, ei päästa maailma, kuid loodavad, et neile aladele suuremat eluõigust andes saab edendada elurikkust, mis on linnade kasvuga sattunud üha hävitavama löögi alla.

Kui poolteist kümnendit tagasi korjas Mirjam Võsaste kodulinna Tartu lähedastel teeservadel sületäite kaupa nurmenukke, mis kasvasid kõrvuti kullerkuppudega, et müüa neid koolilaadal, siis nüüd see enam võimalik pole – mõlema rohttaime kasvukohad on kadunud.

Loodusteadlased on märganud looduse koosluse kriisi ka linnades, kus seda ei saa kirjutada maal toimuva põldude väetamise ja mürgitamise ning valglinnastumise arvele. Möödunud kümnendi teisel poolel Tartu Ülikoolis bioloogiat ja ökoinnovatsiooni õppides keskendus Võsaste magistritöös Tartu parkide elurikkuse seisundi uurimisele.

Seisund, nagu selgus, oli vilets. Näiteks Emajõe ääres Vabaduse puiestiku alal, mis jääb Kalevipoja kuju selja taha, polnud puude all peaaegu üldse midagi rohelist. Oli enamasti paljas muld. Võsaste suutis seal loendada vaid nelja-viit liiki taimi. Tema magistritöö andis soovitusi, mida elurikkuse suurendamiseks ette võtta.

Nüüd, kolm aastat hiljem, ongi pilt Vabaduse puiestee ja Emajõe vahelisel alal sootuks teistsugune. See meenutab salumetsa. Kevadel õitsevad seal sinililled. Poole meetri kõrguseni maapinnast küünitavad liilialiste sugukonda kuuluvad kaarjate vartega kuutõverohud. Siin-seal on juuri ajanud pihlakad ja sarapuud. Hiljuti jäid keset rohelust silma koguni küpsed metsmaasikad.