Kannatused ja sõimuvalangud: brittide liitmine Eesti diviisi külge viib stressitaseme lakke

Kui kodumaal võitlevad britid hooletusse jäetud armee tagajärgedega, siis Eestis peavad nad kohanema siinsete kaitseväelaste harjumuspäratu käitumiskultuuriga. Eelkõige on raksu ­mindud diviisiülem Veiko-Vello Palmiga. Illustratsioon: Postimees

Eesti ja Ühendkuningriigi koostööd diviisis pitsitab argipäeva karm reaalsus, kuidas kokkulepitu päriselt ellu viia. Britte kimbutab küsimus, mil moel lubadusi täita, kuid õli valab tulle Eesti kaitseväe sisuliselt teise ohvitseri käitumine, mis paneb retoorilised laastud lendama.

Britid lubasid asju, mida neil veel ei olnud, meenutas üks riigikaitse otsuste juures viibija eelmise aasta lõpus kaitseministrite Hanno Pevkuri (RE) ja Ben Wallace’i kokkulepet, millega Ühendkuningriik määrab brigaadi Eesti diviisi.

Mure ei seisnegi eelkõige selles, kas britid oma kohustusi täita suudavad, vaid pigem ajas. Britid eesotsas brigaadikindral Harrisega on Eestisse oma brigaadi eesmise staabi juba saatnud, samuti tegutseb siin diviisi nõuandev meeskond. Aga äsja jõudsid eestlased ja britid kokkuleppele, et täismahus saabub brigaad Eestisse harjutama alles 2025. aastal. Ajagraafikutega seotud küsimused on ainest andnud pidevaks frustratsiooniks.

Kuid siin on ka inimlik pool. Juba omal ajal Afganistanis Helmandis koos teenides ei leidnud eestlased brittidega kohe üldse head klappi. Ühed olid olemuselt ja käitumiselt lihtsad ja maamehelikud, teised kuninglikud.

Kui seesugust kultuuride erinevust võib võtta poollõbusa paratamatuse ja elu loomuliku osana, siis brittide abil diviisi luues on igapäevase õhkkonna tulikuumaks ajanud diviisiülema kindralmojor Veiko-Vello Palmi ülikeeruline iseloom.