LUUBI ALL ⟩ Remonditandril vohab malts poole puusani

Pole sugugi imelik, kui keset päist päeva tööplatsil ühtki töömeest pole – vahel peabki ootama, et näiteks betoon kivistuks. Foto: Mihkel Maripuu

«Tõka-nõka-tõka!«

Ja siis kohe jälle: «Nõka-tõka-nõka!»

Seisan Coca-Cola Plaza kino juures ning vaatan imestuse – ja tuleb tunnistada, et ka teatava imetlusega –, kuidas mulle tundmatu masin aegamööda Hobujaama tänava alust betooni hävitab. Kildudeks murenev betoon, mille alla on küllap maetud torusid või muid «kommunikatsioone», tundub igati korralik ja tugev, kuid miskipärast on hädavajalik see nüüd tükkideks teha.

«Lammutusabi», teatavad kirjad aparaadi külgedel, ja hävitustöö tarbeks on kaadervärgil ninaosas suur, nobedasti liikuv ja terava otsaga metallist riistapuu, mille kohta tahaks kangesti öelda krihvel. Muidugi ei ole see krihvel, endisaegsetes koolides kasutusel olnud kiltkivist kirjutusvahend, kuid õige sõna mulle pähe ei tule: ma tean tehnikast väga vähe. Umbes sama vähe kui sellest, miks Tallinna linn on otsustanud ühekorraga üles kaevata nii paljud pealinna tänavad ning kui kaua see kaos veel kestab.