Sõjastuudio ⟩ Kalev Stoicescu: Ukraina taktika töötab hästi - Venemaa kulutab Bahmutis oma parimaid jõude

Ulatuslikku vastupealetungi pole praegu näha, sest Ukraina hoiab oma parimaid mehi reservis, kuni leitakse vastase kaitseliinides nõrk koht, millest õnnestub läbi tungida. Seni jahvatatakse Venemaa eliitväeosi Bahmutis kuni murdumiseni, rääkis julgeolekuekspert ja riigikogu riigikaitsekomisjoni juht Kalev Stoicescu (Eesti 200) Postimehele.

503 päeva tagasi alustas Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainas. Viimastel nädalatel on initsiatiiv rindel olnud ukrainlaste käes. Eile teatas Ukraina 14 km2 vabastamisest, kokku on hiljuti alanud pealetungi käigus vabastatud 193 km2 okupeeritud maad. On seda vähe või palju?

Tähtis on see, et Ukraina edeneb iga päevaga. Isegi Bahmuti all on nad hõivanud maastikul kõrgemaid positsioone, kust neil on lihtne rünnata Vene vägesid. Bahmut pole küll koht, mille ümber kogu see sõda keerleb, aga ta on väga sümboolse tähendusega ja üks viimaseid Ukraina linnasid, mida Venemaa hoiab veel enda käes ning mida nad on viimase agressiooni käigus juurde vallutanud. Peale Krimmi, Donetski ja Luhanski alade, mis olid vallutatud varem. Bahmuti ei taha Venemaa käest ära anda ja seepärast saadavad nad sinna eliitüksuseid. Ukraina taktika töötab hästi – Venemaa kulutab Bahmutis oma parimaid jõude.

Me peame olema kannatlikud. Ukrainlased edenevad tasapisi siin ja seal, kuniks nad suudavad läbi murda venelaste poolt rajatud kaitseliinidest. See kõik on õhus ja venelased juba nuusutavad seda, seepärast on nad alustanud sügaval okupeeritud territooriumil - Krimmi Perekopi maakitsusel - kaitseliinide rajamist.

Ukrainlased saavad Ameerika Ühendriikidelt peatselt 300 kilomeetrise laskekaugusega täppisrakette ATACMS, samuti kobarlahingumoona. Viimane on väga kasulik venelaste kaitseliinidest läbimurdmiseks. Seal on küll ka miiniväljad ees, aga ehk saavad ukrainlased oma tehnikaga neistki läbi. Hoiame pöialt neile.

Mina nimetaksin seda Venemaa jõudude jahvatamiseks päevast päeva kuni murdumiseni. Ukrainlastel on reserve päris palju. Ma ei hakka ütlema, kui palju on NATO riikide poolt välja õpetatud täisvarustuses brigaade, aga neid on mitu. Täiemahuline pealetung algab siis, kui kusagilt on läbi murtud.

Kuidas Ukraina vägedel laskemoonaga on? Kui seda oleks rohkem, kas edu saabuks kiiremini?

See on see traditsiooniline küsimus: kas püssirohtu jätkub? Aga selle laskemoonaga on nii nagu on, ka Euroopas. Ameeriklased põhjendasid kobarmoona andmist ka sellega, et 155 millimeetriseid mürske hakkab väheks jääma, ka Euroopas. Putin on oma tegevusega uuesti ellu äratanud Euroopa sõjatööstuse. Nüüd on tähtis, et Vilniuses lepitaks kokku, et Euroopa riigid esitavad suuri tellimusi ja panevad need konveierid tööle. Meil on vaja toota nii enda ladudesse kui ka Ukraina jaoks. Nagu Saksamaa kaitseminister tunnistas, olid nende laskemoona laoseisud mõeldud kolme-, mitte viiesaja kolme päevase sõja jaoks.

Teisest küljest ei ole see raisatud raha, sõjatööstus on ju tihti olnud majanduse mootor, mis tekitab töökohti.

Aga lennukeid ei taheta endiselt Ukrainale anda. Kas see võib olla kaalukeel, milleta pole võimalik okupante riigist välja ajada?

Eks see ole ka üks motiiv, miks ukrainlased suurpealetungiga viivitavad – neil ei ole mõtet piltlikult öeldes peaga vastu seina ehk miiniväljadesse joosta. Nad hoiavad oma kangelasi ega kohtle mehi nagu biomassi – nagu teeb Venemaa. Minna pealetungile ilma õhutoetuseta tähendab väga palju ohvreid.

Küll aga olevat Ühendriigid lubanud hävituslennukeid Türgile. Kas see võib olla põhjuseks, miks andis Türgi Rootsile NATO liikmeks saamiseks rohelise tule?

Enne Vilniuse tippkohtumist oli tõesti kaks riiki – Rootsi ja Ukraina – kes ootasid NATO liikmeks saamist. Viimasel on see veidi pikema perspektiivi küsimus.

Minagi arvan, et küllap Türgi president Erdoganile midagi lubati. Niisama ta seda kannapööret poleks teinud. Aga see on tõesti huvitav, kuidas ta veel päev varem rääkis Türgi kannatustest, kuna riik on mitukümmend aastat istunud Euroopa Liidu ooteruumis, mistõttu võiks Rootsi natuke kannatlikum olla. Eks see oli Erdogani viis ennast tähtsustada. 24 tundi hiljem aga teatas president, et teeme ära.

Väga kaudne paralleel on siin Putiniga, kes 24. juuni hommikul rääkis midagi reetmisest ja noa selga löömisest, aga peale lõunat tegi Prigožiniga juba diili. Kuigi siin on väga oluline erinevus – Putin tegi ennast lolliks ja nõrgestas oma positsiooni olulisel määral, aga Erdogan näitas end mängurina ja samas ta tugevdas oma positsiooni, sest see sõda toimub ju Türgi vahetus läheduses. Erdogan andis järjest ninanipse Venemaale, ka seesama Azovstali kangelaste väljaandmine Ukrainale. Ma ei imestaks, kui need Mariupolit kaitsnud mehed kas viiekesi või ka üks neist paneksid seal püsti Ukraina lipu. See oleks Venemaale väga-väga valus.

Erdogani sammud tulenevad otseselt Prigožini mässust ja Putini võimu nõrgenemisest. Türgi-Vene suhted küll jätkuvad, aga jõuvahekorrad on muutunud. Lõpuks on Türgi ju ka NATO liige. Meie oleme rahul, aga Venemaa on väga ärritunud.

Kuidas täpsemalt Rootsi liitumine NATOga muudab alliansi idatiiva kaitseplaane ja kas see võiks juhtuda juba käimasoleval tippkohtumisel?

Siin ei saa detailidesse minna. Need plaanid on punase templiga ja neist ei saagi rääkida. Aga formaalselt on võimalik Rootsi neisse lülitada siis, kui ta on liige. Liitumine lõpeb, kui kõik liikmesriigid on otsuse ratifitseerinud ja kõik need dokumendid on antud hoiule Ameerika Ühendriikidesse.

De facto aga Rootsiga juba arvestatakse, sest pole mõtet midagi heaks kiita, mida tuleb hakata kohe jälle muutma.

Huvitav, et ka Putini suur sõber, Ungari välisminister Szijjarto hüppas välja ja teatas, et nüüd on vaid tehniline küsimus, et Rootsit puudutav otsus nende parlamendis ratifitseerida. Need on need Putini ilusa ilma sõbrad, kelle jaoks kõik muutub hetkega, kuidas parasjagu kasulik on. Eks see räägib midagi ka nende poliitikute usaldusväärsusest.

Milline otsus seoses kaitseplaanidega oleks Eesti jaoks pettumus?

Ainukene, mis meid paneb pettuma, on see, kui neid kaitseplaane heaks ei kiideta ja vastu ei võeta. Aga see on praktiliselt välistatud.

Teisalt ei ole olemas Eesti kaitseplaane. Eesti on osa laiematest kaitseplaanidest. NATO idatiiba tuleb vaadata tervikuna alates Põhja-Jäämerest Norra, Soome, Balti riigid, Poola, Kesk-Euroopa, Bulgaaria, Rumeenia, Türgi kuni Musta mereni välja. Me ei saa mõelda, et Eesti on väga hästi kaitstud, aga Läti ei ole, sest siis oleks kogu NATO nõrk.

Mis saab Ukrainast, sest Joe Biden välistas nende liikmeks saamise, kuni sõda kestab?

Ega see, kui Ukraina ei saa sõja käigus NATO liikmeks, ei tähenda seda, et ta ei saa selleks üldse. See on üpris loogiline, sest vastasel juhul oleks kohe ka NATO Venemaaga sõjas. Seda ei nõua ka Ukraina.

Ühelt poolt peab tippkohtumise otsus olema konkreetne, teisalt ebakonkreetne – sõltub, kui osavad sõnameistrid läbirääkijad on. Võib-olla saab sõnastus olema veidi ümaram, kui me tahaksime, aga tähtis on see, mida selle all mõistetakse ja kui tõsiselt seda võetakse.

Üsna selge sõnastus oli ka 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel, enne kui Venemaa läks Gruusiale kallale. Aga siis mõeldi lubadusele hoopis teisiti.

Kuid võib ka öelda, et Venemaa sõdib sellisel juhul Ukrainaga lõputult, et ära hoida Ukraina saamist NATO liikmeks. Iseasi, kas Venemaal selleks jaksu on.

Ent endist jaksu ei pruugi olla ka lääneriikidel, et Ukrainat aasta või paari pärast samamoodi toetada. Kui suure tõenäosusega jääb sõda ikkagi venima?

Tõenäosus, et see sõda jätkub ka järgmisel aastal, on üpris suur. Muidugi sõltuvalt, kuidas täiemahuline pealetung enne sügisest vihmade perioodi kulgeb.

Selge on ka see, et suurriigid nagu USA, Saksamaa ja Prantsusmaa juba mõtlevad, milline saab sõja lõpplahendus olema. Praegu käib mäng stsenaariumiga, et Venemaa ei tee esimest sammu, et rahuettepaneku esitamisega mitte näidata end nõrgana.

Lääneliitlased tahavad sellist lahendust, mille sisse ei oleks kodeeritud Kolmas maailmasõda – et vaherahu järel mõne aja pärast sõda jätkub. Nagu juhtus esimese Maailmasõjaga.

Venemaa hirmutab lääneriike jätkuvalt tuumaohuga. Kuidas need ähvardused tuleviku plaane mõjutavad?

Alguses mängis Kreml mõttega räpasest pommist, siis räägiti päris tuumarelvadest, edasi nende viimisest Valgevenesse. Nüüd on jõutud neljanda skeemini – et midagi võib juhtuda Zaporižžja tuumajaamas. See on gängsterite stiil nagu eelmisel aastal selle viljaleppega, kui Vene välisminister Lavrov rääkis, et Venemaa ei saa garanteerida vilja vedavate laevade turvalisust. Aga kelle vastu? Kes siis veel peale Venemaa enda neid laevu ründaks? Sama lugu oli juuni alguses Kahhovka tammiga, mille Vene väed purustasid.

Väita, et Ukraina ise oma riigi südames tuumajaama ründaks, et oma rahvast tappa ja oma maad radiatsiooniga saastada – kas saab olla midagi jaburamat? Sealjuures püüavad venelased mängida ka seda mängu, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Venemaa ütleb, et Ukraina tegi ja Ukraina väidab, et Venemaa tegi. Aga kriminaali ja ohvrit ei tohi meedias panna ühele pulgale, see on täiesti lubamatu.