Kalur: hallhüljes on kiskjaliku tapmissooviga vee-elukas

Aasta-aastalt on olukord meres kalade ja kaluri jaoks aina keerulisem. Vähenevast kalavarust on kasu lõikamas järjest suuremaarvulisem hallhüljeste ja kormoranide seltskond. Mind, vana kalurit, teeb see endiselt murelikuks, kuigi ma ise enam aktiivselt kala ei püüa.

Armsate suurte, ümarate, tumedate ja vesiste silmadega hallhüljes jätab nunnu looma mulje, kuigi on täitmatu ja kiskjaliku tapmissooviga vee-elukas, kes kala kätte saamiseks on valmis purustama kalavõrke ja mõrdu.

Hallhülged on Pärnumaa meres sedavõrd mugavaks muutunud, et ise kala püüda ei viitsigi. Milleks, kui kalurid on oma püünised vette viinud ja sealt saab kala vaevata kätte, isegi valida. Ja seda need mere hallivatimehed-kiskjad teevadki – nimelt valivad kõige paremat, suuremat ja rasvasemat. Hammustavad suurema ja parema kala küljest tükikese. Enamasti kõri alt. Ülejäänud kala jääb kasutult, nagu kaluri mõnituseks mõrda mädanema. Et näe, kiskusin lõhki ja sina ei saa oma vaeva ja kulude katteks mitte midagi peale lisatöö, sest kole ja rikutud saak tuleb mõrrast välja võtta, maale tuua ja siis sellest veel vabaneda. Ei sobi see enam inimese lauale ega taha teda enam hülgest hallivatimees.

Kurvaks teeb selline hävitustöö. Mõnikord olen mõelnud, et kurivaimud murravad ja rikuvad ilusat kala lõbu pärast, sest muidu ju sööksid nad selle nelja-viiekilose lõhepurika ära, mitte ei rebiks välja vaid kala maksa ja mao. Käituvad nagu osa hunte: murravad murdmise pärast.