SÕLMKÜSIMUS ⟩ Miks kodus nii palav on?

Autor lämmatava leitsaku puhul majafassaadi tulikuumusele kinnitust leidmas. Aknalaual saaks vabalt ka muna praadida. Foto: Eero Vabamägi

Nii on see alati olnud, kuid viimastel suvedel justkui ekstreemsemal moel – stalinistliku kortermaja kivikontidesse pugenud kuumus ei lahku sealt enam isegi ööseks. Selle roiutavas lämbuses on raske mõelda, raske midagi ette võtta. Jõukohane on lebada varjus, võtta telefon ja lugeda sotsiaalmeediasse postitatud ridu: «Kui sees siis olin, oleks keeva klaasi/ma viskunud, et jahutada ennast,/nii koletu see kuumus tundus mulle.» Poleks kunagi uskunud, et Dante purgatooriumikannatused Harald Rajametsa tõlkes mind niimoodi kõnetavad.

Päikese laskudes võib avada pärani kõik aknad. Pooletunnise tuulutusmaratoni tulemusel langeb temperatuur veidi: enam pole see lõunapoolsemais ruumides 27.8, vaid üksnes 27.3. Kuid tõeliselt värskendav on siiski väljas ning tänavail kõndides võib näha märke ka kaaslinlaste kannatustest. Ühes täiesti uues ja moodsas Tallinna kesklinna elumajas, mille maitsekalt läikiv fassaad on arhitekti tahtel surutud ühegi varjuta vastu lõunapäikest, on seeselutseja püüdnud kuumust tõrjuda suurt klaaspinda katva mummulise tekiga.

Kuid tekk on korteris sees ja seega pole temast suurt abi. «Seesmised ribikardinad ja rulood ei aita, sest päikesekiirgus on juba toas,» sõnab Taltechi energiatõhususe ja sisekliima professor Jarek Kurnitski; seega oleks teoreetiliselt mõistlikum tekk, lina, kardin vms kinnitada akna välisküljele. Esteetilisem ja püsivam lahendus on kasutada päikesekaitsekilet või päikesekaitseklaasi, mis suudab blokeerida päiksekiirgust ja langetab Kurnitski sõnul toas temperatuuri ühe-kahe kraadi võrra. Paraku on Kurnitski teadlik kortereist, kus temperatuur on tõusnud ka 40 kraadini. Seal paarikraadine jahutus suurt midagi ei päästa ja pind pole selgelt elamiskõlbulik.