INTERVJUU ⟩ Lapsena küüditatu: Ukraina lastel on palju-palju raskem, sest nemad on ilma vanemateta

Tiia Nurmis on juba aastaid pensionil ning tegutseb Memento Liidu Tallinna ühenduse esinaisena. Foto: Eero Vabamägi

Tiia Nurmis oli neljane, kui ta koos ema ja vanema õega 1941. aasta 14. juunil kodunt kaugele maale viidi. Isa ta pärast seda enam ei näinud.

Mida te juuniküüditamisest mäletate?

Mäletan, et varahommikul, kui meid lastetoas äratati, seisis seal üks kalifeedes sõdur. Ja siis mäletan seda, et rongis tekkis esimest korda tühja kõhu tunne. Enne küüditamist elasime Tallinnas Mustamäe tee ja Kadaka tee nurgal, kus tegutses savivabrik, mille osanik mu isa oli. Samas asus ka meie elumaja, kust meid kõiki ära viidigi. Ma ei ole kindel, kas isa lahutati meist Balti jaamas, ta pandi vist kohe teise auto peale.

Mis isast edasi sai?

Me ei saanud temalt ühtegi kirja. Naised otsisid kontakti oma meestega ja kui keegi sai mingi vangilaagri aadressi, kus võis ka meie isa olla, siis saatsime sinna kirju. Võib-olla saigi mõne kätte, ei tea, aga ta suri 1943. aastal vangilaagris. Nii on meile hiljem teatatud. Mõni mees tuli sealt tagasi ning ühe käest kuulsime, et rasketel metsatöödel isa lihtsalt vajus kokku. Ta oli siis 45-aastane.