Päevatoimetaja:
Mai-Brit Jürman

Nädal Hea elu teejuht: mängi ennast paremaks inimeseks

Lapsed, kes mingil põhjusel pole saanud mängida, on täiskasvanueas tõsistes suhtlemisraskustes.
Lapsed, kes mingil põhjusel pole saanud mängida, on täiskasvanueas tõsistes suhtlemisraskustes. Foto: Caro/Bastian

Mulle meeldis lapsena üksi mängida. Naabrilastega sai mängitud luurekat ja kodu, poodi, arsti ja rahvastepalli, aga ka üksi oli põnev: mere äärde kivide vahele ehitasin savist ja klibust terve küla, kus elasid puupulkadest perekonnad, niidijuuksed peas ja kangatükkidest riided seljas. Igasugu mänge võis välja mõelda. Tänapäeva lapsed, panen tähele, nii palju ei mängi, neil lihtsalt ei jää päris mängudeks aega, sest virtuaalmaailm haarab kõik meeled ja vabad hetked.

Teiste lastega koos mängides arenevad nii koolis kui ka täiskasvanuelus vajalikud kognitiivsed ja emotsionaalsed oskused. Mängimine ja õppimine ei ole kaks iseasja, vaid mängu kaudu omandataksegi eluks olulisi teadmisi.

Noorte vanemate rõõmus pluti-pluti arendab beebi närvisüsteemi, teineteisele silma vaadates loob vanem imikuga sügava sideme, nii areneb emotsionaalne eneseregulatsioon ja laekub esimene õppimiskogemus. Loomariik on samuti väga mänguhimuline, võtame või koerad-kassid: iga koerapidaja teab, kui rõõmsaks muutub lemmik palli järele lennates.

Tagasi üles