TAUST ⟩ «Mitte keegi neid kusagil ei oota.» Mõni kodutu muud kohta peale varjupaiga ei teagi

Olgu talv või suvi, töö- või puhkepäev, Tallinna kodutute varjupaikade mitukümmend kohta on pea alati täis. Ja vajadus nende kohtade järele ei kahane, pigem ikka vastupidi.

Kui küsida, milline näeb välja kodutute varjupaik, mõtleb ilmselt enamik kõledatest ruumidest ja räbaldunud pesuga vooditest, kus on end sisse seadnud lutikad, täid ja muud satikad. Isegi osa tänavakodutuid on öelnud, et nad ei tõstaks elus oma jalga varjupaiga uksest sisse, sest seal on nii must. Pigem ööbiks lageda taeva all.

Tundub siiski, et vähemalt Tallinna varjupaikades õudusjutud paika ei pea. Tõsi, kirbud ja täid ilmutavad end aeg-ajalt ikka, aga selle probleemi ennetamiseks tehakse pidevalt parasiiditõrjet ja saadetakse kliente end pesema.

Ja kuigi alkoholihais käib igas linna sotsiaaltöö keskuse vältimatu abi üksuses – Suur-Sõjamäel, Kauge tänaval ja Merelahe teel – üle pea, jääb majadest üldiselt hea mulje ning toad, kuhu õhtul kella seitsmest magama pääseb, on üllatavalt korralikud. Vaid Merelahe tee üksuse ruumid mõjuvad veidi ehmatavalt, nimelt asub varjupaik Merimetsa kainestusmaja kolmandal korrusel ja seetõttu magavad kodutud justkui kongides, mida väljastpoolt ilmselt lukku siiski ei panda.