Tädi Lehte Popõlnja külast

Jätan Lehtega hüvasti. Foto: Ilona Lutsõk

Ma olin neljane-viiene. Ma sain lõssiga vasikaid joota. Uskusin end tööd tegevat. Teenisin selle töö eest kolm rubla. See oli mu elu esimene teenistus, vasikate jootmine mu esimene töö. Nägin, kuidas põrsast kohitsetakse. Kartsin tigedat kukke, kes õues mulle paar korda pähe kargas. Andsin hobusele peopesa pealt tüki suhkrut. Sikutasin lehma udarat lootuses, et sealt hakkab piima nirisema. Ei hakanud. Kaevasin liiva sisse vana petrooleumilambi vasekarva kesta. See on minu peidetud varandus, mis juba üle viiekümne aasta välja kaevamist ootab.

Kuri kukk tehti supiks. Torkasin juustesse kurja kuke sule ja minust sai indiaanlane. Muidugi viimane mohikaanlane. Mul oli vibu. Ma olin neil suvedel täiesti elus, nagu lapsele kohane.

See kõik juhtus Nõval tädi Lehte juures. Tädi Lehtel oli mees, aga lapsi neil ei olnud. Küllap sain osa tema igatsusest lapse järele endale. Ma kirjutan lihtsuse mõttes tädi Lehte. Lehte on minu onutütar, kui päris täpne olla.

Tädi Lehte kasvas orvuna. 1941. aasta 25. juunil lasid metsavennad Võrumaal maha tema isa. Juuniküüditamise julmast päevast oli siis möödas alla kahe nädala. Lehte oli paar päeva enne isa surma neljaseks saanud. 1946. aastal jäi auto alla ja hukkus tema ema.

1967. aasta augustitorm murdis metsa ja painutas inimeste saatuseid. Eestisse tuli tormist räsitud metsa üles töötama üksjagu ukrainlasi. Tuli ka noor, tulise verega Oleksandr. Ei tea täpselt, kus ja kuidas see lõkkele lõi, aga armastus Oleksandri vastu viis Lehte Ukrainasse. Minu lapsepõlvesuved Nõval said otsa.