Karise Kiievi visiiti saatis õhurünnak

President Alar Karis ja Ukraina kõige kuulsam pommikoer Patron. Eelmisel aastal sai Patron president Zelenskõi käest isegi medali silmapaistva teenistuse eest. Foto: Raigo Pajula/Presidendi kantselei

Maailm on väike ja Eesti-Ukraina sidemeid võib mõnikord kohata ka ootamatutes paikades. Näiteks erirong, millega maailma poliitilisi liidreid Kiievisse viiakse – ukrainlased on sellele nimeks pannud «Rail Force One» –, on tehtud Oleg Ossinovski firmas.

Kiievi vahet saalivat rongidiplomaatiat on hakatud kutsuma raudseks diplomaatiaks, eks selles ole vihje raudteele, aga laiemalt raudsetele suhetele Ukraina ja lääne vahel.

Alar Karis käis esimest korda Kiievis eelmise aasta aprillis. Võrreldes tollasega on palju muutunud. Karis ise viitab kohe Kiievi linnapildile. Eelmisel aastal olid tänavad tühjad ja kõikjal hõljus sõjahõng. Karis kandis kuulivesti ja vahel ka kiivrit. Seekord saab ilma hakkama. Tänases suvises Kiievis jalutavad inimesed, kohvitopsid näpus, mööda bulvareid, söögikohad on rahvast täis, tänavamuusikud mängivad, lapsed lähevad kooli. Kui ei teaks, ei oskaks arvata, et tegu sõjas oleva riigiga.

See on hea. Selleks ju sõditaksegi, et ühiskond saaks toimida. Tugev rinne vajab tugevat tagalat, see tähendab niivõrd-kuivõrd normaalset elu, kus inimesed saavad tööl käia, ettevõtted tegutseda, kus laekuvad maksud, palgad ja pensionid. Aga sellel on ka omad riskid. Volodõmõr Zelenskõi on pidanud manitsema, et ei tohi lõdvaks lasta, ei tohi tekkida suhtumist et sõda on kusagil kaugel ja ei puuduta meid.