MAAILM TASKUS. EUROOPA ERI ⟩ Kas EL saab rääkida Mohammed bin Salmaniga feministlikust välispoliitikast?

Eurosaadik Marina Kaljurand tunnistas seekordses «Maailm taskus. Euroopa eri.» veebisaates hakatuseks, et kui ta esimest korda kuulis sõna «feministlik välispoliitika», tegu see termin talle nalja.

Algselt skeptiline Kaljurand uuris ka termini kasutuselevõtjalt - Rootsi toonaselt sotsist välisministrilt Margot Wallströmilt -, et kas siis on olemas ka näiteks «feministlik põllumajanduspoliitika» ja «feministlik hariduspoliitika».

«Aga Margot seletas mulle ära. Ja nüüd ma vaatan, et järjest rohkemad riigid järgivad seda. See ongi naiste õiguste teema esile seadmine rahvusvahelistes suhetes,» rääkis Kaljurand. «Seda teevad täna juba ligi kümme riiki. Kas Euroopa tervikuna? Kindlasti ei. Aga mõned Euroopa riigid on küll feministliku välispoliitikaga.»

Samuti eurosaadiku ja endise välisministri tiitlit kandev Urmas Paet vastas küsimusele, kas tema välispoliitikas oli ka feministlikke elemente: «Muidugi oli.»

Lisas sinna juurde aga: «Mind on natuke häirinud viimasel ajal just nimelt selliste loosungite või üldpealkirjade toomine mingitesse eluvaldkondadesse, mis küll sisuliselt, kui on aega ja tahtmist kellelgi kuulata, on võimalik ära seletada, aga paraku ju enamik on selles mõttes pealiskaudsed. Seetõttu sellised loosunglikud ütlemised võivad mõjuda eksitavalt.»

«Samamoodi on juhtunud ELis, kui räägitakse suveräänsest autonoomiast, mis kõlab suureliselt, paljudele kõlab ehmatavalt, kuigi sisu on ju täiesti olemas,» võrdles Paet. «Mulle ei meeldi selliste suurte väljendite kasutamine.»

«Aga see, et igal normaalsel riigil, eriti kui tegemist on demokraatliku riigiga, on ka naiste õiguste parandamine kogu maailmas olulisel kohal, mille väljund on ka rahvusvahelises poliitikas ja juriidikas näiteks Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ja seal olevate kohustuste ja ülesannete võtmine,» leidis Paet. «Kes siis veel peaksid inimõiguste ja naiste õiguste eest seisma, kui mitte vabad ja demokraatlikud riigid?»

Paet tunnistas samas, et suur osa autoritaarsetest liidritest ilmselt läheb lukku kohe, kui kuuleb sõnu «feministlik välispoliitika». «Küsimus on, kuidas sa oma eesmärke saavutad. Ma arvan, et ka sisuliselt on neile ideedele raske vastu vaielda, aga loosungid ei ava kogu selle asja sisu ja võivad olla väga lihtsad mängukannid mingite teemade kõrvale lükkamiseks või peletamiseks,» leidis ta.

Küsimuse peale, kas olukorras, kus lääs vajab, et saudid hoiaksid naftahinna madalal, on mõttekas minna Saudi Araabia kroonprints Mohammed bin Salmaniga rääkima naiste õigustest, leidis Paet, et seda teemat tuleks puudutada, aga mitte otse lajatades.

«Kujutage ette seda suurt Saudi Araabia ülemust. Üks asi on, et minnakse jutuga «Kuule, hakkame ajama nüüd feministlikku välispoliitikat!» või teine asi rääkida sisust,» arvas Paet. «Autoritaarsete riikide otsustajatega tuleb läheneda neis küsimustes sisu kaudu. Aga kui küsimus on, kas EL üldse n-ö nafta ootuses peaks neid teemasid tõstatama, siis ma ütlen teist korda - aga kes siis veel?»

«Kui minna pressikonverentsile ja esimese asjana öelda, et mis teil siin toimub, kus on naiste õigused, siis loomulikult see ei ole diplomaatia,» argumenteeris Kaljurand. «Selliseid teemasid võib-olla tuleks rohkem rääkida nelja silma all, mitte alandada, mitte hurjutada, vaid pigem tunnustada ka positiivseid samme avalikult.»

Kaljurand meenutas näiteks, kuidas siis, kui eelmainitud saudid lõpuks andsid naistele autojuhtimisõiguse, tegid mitmed riigid seda tunnustavaid avaldusi. «Mis omakorda peaks Saudi Araabiat julgustama tegema ka järgmisi samme,» sõnas ta.

Kaljurand meenutas ka, kuidas ta käis välisministrina Iraanis ja sai hiljem kodutanumal  hurjutada seal pearäti kandmise pärast, ning selgitas, miks oli vaja kaetud peaga Teheranis käia.

See saade on osa koostöös Euroopa Parlamendiga valmivast videointervjuude, debattide ja taskuhäälingute sarjast «Maailm taskus. Euroopa eri», mis püüab avada ELi ja selle liikmesriikide välispoliitilisi arusaamu.