MAAILM TASKUS. EUROOPA ERI ⟩ «Gastarbeiterite abil tööjõukriisi lahendamine oli naiivne mõte»

1950ndatest 1970ndateni Lääne-Euroopas kasutusel olnud Gastarbeiter'ite mudel oli naiivne ega töötanud nii, nagu Türgist, Marokost ja mujalt võõrtöölisi toonud riigid lootsid, tõdesid eurosaadikud Andrus Ansip Sven Mikser.
 

Mikser ja Ansip osalesid europarlamendi Brüsseli stuudiost Postimehe veebisaates «Maailm taskus: Euroopa eri». Sel korral oli jutuks ränne ja tööjõukriis ning see, kuivõrd annab migrantidega leevendada töökäte puudust.

«Ma arvan, et keegi ei ole nii naiivne, et vaataks rännet nii lihtsa tehinguna, et toome töökäed sisse ja saame majandusliku kasu tagasi. Nii lihtsalt toimib see väga harva,» nentis Mikser.

«Võib-olla selline naiivne kujutlus oli mõningates lääne ühiskondades sajand või pool sajandit tagasi,» viitas sotside esindaja Gastarbeiterite teemale.

«Idee oli suhteliselt lihtsustatud. Toome inimesed sisse, inimesed töötavad, nad saavad suuremat tasu kui koduriigis töötades ja siis nad lähevad ilusasti koju tagasi ja riik, kus nad mõnda aega töötasid, ei pea nende vanaduspõlve kindlustama,» kirjeldas Ansip toda süsteemi.

«Aga see mudel ju ei töötanud mitte sugugi. Inimesed tulid, töötasid väga ilusasti, aga tagasi ei läinud,» tõdes Ansip. Lõppes see tema sõnul ikkagi sellega, et vastuvõttev riik pidi pakkuma võõrtöölistele sotsiaalseid hüvesid pikas perspektiivis ning ka maksma lõpuks ka sama palka, mida n-ö põliselanikele.

Samas polnud ei Mikser ega Ansip sugugi eitavad migrantide tööjõupotentsiaali suhtes. Ansip näiteks meenutas möödunud kümnendi keskel suure ja Euroopas poliittormi tekitanud rändelainega Saksamaale saabunud süürlasi.

«Nende tööhõive on suhteliselt kiiresti kasvanud. Loomulikult ta ei ole veel kõigi Saksamaale sisse rännanud inimeste ega ammugi mitte põlissakslaste tööhõive tasemel, aga see tööhõive on kiiresti kasvanud. Varem või hiljem tuleb ELi sisse rännanutel ikkagi tööle hakata, ei nad jää igavesti sugugi Euroopa sotsiaalhoolekandesüsteemi ülal pidada,» arvas Ansip.

Ei Reformierakonna ega sotside esindaja ei pidanuks võimalikuks, et ränne on mingi nähtus, millele annaks lõppu teha.

«Kui öelda sõna «ränne», siis minul, nagu ilmselt Svenilgi, tekkivad tunded, mis on seotud igavikuga. Inimesed on rännanud juba aastatuhandeid ja meil pole mingit põhjust arvata, et 21. sajandi alguseks on absoluutselt kõik inimesed ja inimeste rühmad jõudnud just sinna, kuhu nad maakera eksistentsi lõpuni peaksid jääma,» sõnas Ansip.

Ansip tõdes, et majanduslikel ja muudel põhjustel jäävad inimesed rändama ka 22. ja 25. sajandil.

Mikser soostus, et ränne ei kao kuhugi. Ta meenutas, et läbi aastatuhandete on inimkonna teaduslik edasiminek tegelenud sellega, et parandada inimeste võimet liikuda paigast paika. «See on tung ja vajadus, mis kuhugi ei kao,» nentis ta.

«Rännet on poliitikas väga raske emotsioonivabalt käsitleda. Arutelud selle üle kipuvad tihti liiga emotsionaalseks. Ja rändel on kindlasti palju rohkem põhjuseid kui üksnes see, et tullakse või minnakse tööle või põgenetakse oma elu ja heaolu kaitseks kusagilt ohtude eest,» meenutas ta.

«Kui mõelda rändele konkreemalt, siis mulle meenub 2015. aasta rändekriis ja need kohustuslikud kvoodid, mis mitte kunagi tööle ei hakanud või kui hakkasid, siis hakkasid tööle äraspidiselt, toitsid paremäärmuslust ja rändevastasust ja ma arvan, et see on midagi, millest me võiksime õppida,» lisas Ansip samas.

Mikseri sõnul tuleb vaadata nii nende inimeste perspektiivi, kes liikuma hakkavad, kui ka arvestada n-ö sihtriikides selle tulemusel tekkivaid mullistusi ja võbelusi. «Neid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi vapustusi tuleb ka osata adekvaatselt prognoosida ja maandada,» soovitas ta.

«Kui ühel kontinendil elatakse kümneid või sadu kordi vaesemalt kui teisel, siis on igati inimlik, et need inimesed üritavad liikuda parema elu suunas, mitte ei jää ootama, kuidas põlvkondade vältel, aastatuhandete pärast võib-olla ka nad ise oma raske tööga oma kodumaal suudaksid järele jõuda,» nentis Mikser. Tema sõnul on rände kontrollimiseks vajalik kliima- ja muu poliitikaga vähendada globaalseid arenguerinevusi.

See saade on osa koostöös Euroopa Parlamendiga valmivast videointervjuude, debattide ja taskuhäälingute sarjast «Maailm taskus. Euroopa eri», mis püüab avada ELi ja selle liikmesriikide välispoliitilisi arusaamu.