Päevatoimetaja:
Lomely Mäe

OTSE POSTIMEHEST Riigikogu liige Hanah Lahe Martin Helme käitumisest: arvan, et mu hirm on põhjendatud (13)

Copy

Kuidas vaatab viimasel ajal riigikogus toimunule poliitik, kes on värskelt riigikogu liikmeks saanud? Milliste vahenditega tuleks kliimaprobleeme selgeks teha nii poliitikuile kui ka kodanikele? Stuudios on külas värske riigikogu liige ja kliimaaktivist Hanah Lahe. Saade algab kell 12.

Saatejuht on Tarvo Madsen.


Te olete riigikogus värske liige ja ka päevapoliitikas ei ole teie nimi väga tuttav. Palun tutvustage ennast. Milline on teie poliitiline kogemus?

Poliitika vastu hakkasin huvi tundma rohkem aastal 2019, kui tuli EKREIKE valitsus. See, mis tol ajal toimus ei olnud minuarust normaalne ja õiglane, et millise pildi me Eestist maalime. Ma ei tundnud ka ennast väga hästi kodanikuna, kui selline valitsus oli.

2021 kandideerisin kohalikel valimistel Kristiines ja nüüd olid minu teised valimised. Olen olnud Reforminoorte liige, ehk Reformierakonna noortekogus ja erakonnas ka töötanud paaril ametikohal. Varasem taust on pangandus, kinnisvara ja mul on bakalaureusekraad haldus- ja ärikorralduses ning praegu olen magistrant Eesti Maaülikoolis.

Te olete riigikogu kõige noorem liige. Kuidas seni on sisseelamine läinud? Kas kolleegid on abivalmid?

Kuna ma enne töötasin fraktsiooninõunikuna, siis maja on tuttav ja ära ei eksi. Inimesed on tuttavad. Aga eks see riigikogu liikme roll ole nõuniku omast teistsugune. Vastutus on suur.

Sisseelamine on olnud konarlik, aga eks ma õpin. Kolleegid on olnud väga toetavad, mitte ainult minu erakonnast vaid ka teistest erakondadest. Tugi on olemas ja tunnen hästi ennast tegelikult.

Kui noorust vaadata teiselt poolt, siis 23-aastasena juba riigikogus - milline on teie poliitiline ambitsioon edasiseks? Peaministriks? Mõni teine ministriportfell?

Jaa, hea küsimus. Pean ütlema, et ma ei ole selle peale jõudnud väga mõelda. Kõigepealt vaataks, mis nende nelja aasta jooksul saab ja kui palju ma suudan siis oma poliitilisi ambitsioone täita. Kliimaministri portfell võiks olla huvitav kindlasti ja võibolla ka Euroopa Komisjonis energeetika- või keskkonnavoliniku koht. Väga palju head saaks keskkonna- ja kliimateemadel ära teha ka ÜRO-s.

Kui mitte poliitikas, siis ma arvan, et ma töötaksin kolmandas sektoris. Teeksin midagi tänuväärset ja annaksin ühiskonnale tagasi.

Selle riigikogu koosseisu eripäraks on see, et tegelikult on praegu mai lõpp, aga riigikogu pole saanud täisrütmis tööd alustada, sest opositsioonierakonnad viivad läbi obstruktsiooni. Mis pilguga teie seda kõike vaatate?

Eks see töö mõttes ole raske. Sisulist tööd pole saanud väga teha, obstruktsioon on olnud väga tugev. Õnneks me oleme leidnud vahendeid, kuidas seda peatada. Opositsioon samamoodi leiab kollasest raamatust erinevaid variante, kuidas meid takistada. See on üks paras võitlus olnud.

Sisulise töö osas ma arvan, et ongi kõige kurvem, et ma olen kuu aega olnud riigikogus, aga tegelikult ei ole saanud midagi teha. Aga obstruktsioon on seaduslik ja ka teised erakonnad on seda teinud, mitte ainult praegune opositsioon.

Obstruktsiooni on tegelikult teinud kõik erakonnad peale Eesti 200, kes lihtsalt ei ole riigikogus olnud. Kas seal kollases raamatus peaks midagi muutma?

Ma ei oska vastata sellele. Obstruktsioon on seaduslik ja on arusaadav, miks seda obstruktsiooni tehakse erinevates koosseisudes. Ma jätaks muutmise küsimuse õigusekspertidest riigikogu liikmete teha.

Te olete väga tegus ühismeedias, eriti Twitteris. Te kirjutasite Twitteris, et teil on hirm, kui Martin Helme riigikogu saalis vihaselt lauda peksis. Oli see naljaga öeldud või päriselt ongi hirm, et kui Martin Helme tuleb riigikogu koridoris vastu, siis peaks teda kartma?

Ei olnud naljaga öeldud. Selline käitumine mitte ainult riigikogus vaid üldse inimesena ei ole akspteeritav. Peab küsima, milles on tegelik probleem või mis on agenda, kui ei suuda sõnadega selgitada vaid peab selleks füüsilisi vahendeid kasutama.

Esimeses Stuudios kui Martin Helme käis peale seda insidenti, siis saatejuht küsis, et noored kolleegid on hirmul - mis toimub? Martin Helme vastas, et võibolla peakski olema hirmul. Ma arvan, et mu hirm on põhjendatud.

Obstruktsioonil on erinevaid põhjuseid ja on erinevaid asju, mida opositsioon üritab takistada. Üks neist on abieluvõrdsuse teema, kuigi esimene lugemine tehti nüüd ära. Olen kuulnud, et ka Reformierakonnas on üks leer, kes ei oleks tahtnud abieluvõrdsuse teemat ette võtta. Kumbasse leeri teie kuulute?

Mina olen tulihingeline abieluvõrdsuse toetaja, aga ma ei arvaks, et meil on erakonnas leerid. Meil on väga suur erakond, seal on palju eri arvamusi ja erinevaid maailmavaateid, mis on kõik väga aksepteeritav minu arvates. See on meile maailmavaateline ja ideoloogiline küsimus - inimõigused peavad olema tagatud ja abieluvõrdsus on lihtsalt järgmine samm Eesti ühiskonnas, mis tuleb ära teha. 

Erakonna sees vaidlust selle üle ei ole?

Ikka on vaidlust, igal teemal on vaidlused. Aga me teeme ära selle, see on kokku lepitud koalitsiooniga.

Kuidas erakonnakaaslasi ümber veenda? Mõnesmõttes maailmavaadet ei saa ümber veenda, aga teisalt mõni liberaal ütleks, et see ei ole üldse maailmavaateline küsimus vaid lihtsalt teiste inimese mõistmine.

Ma arvan, et lõpuks see taandubki selle küsimuse taha, kas me akspeteerime inimesi sellistena nagu nad on. Mina arvan, et selle poolt on küll kõik erakonna liikmed.

Enne valimisi te nimetasite enda põhiliseks agendaks keskkonnateemasid ja need tõid teile tuhande hääle. Palun andke Rohelistele nõu, kuidas keskkonnateemadega hääli püüda.

Ma arvan, et Rohelised peavad ise oma sisekaemust tegema, et mis on see põhjus, miks neil ei ole mitte ühelgi valimisel nii hästi läinud nagu nad on oodanud ja nagu ühiskonnast inimesed on oodanud, kes pooldavad keskkonnateadlikku maailmavaadet.

Minu isiklik arvamus on, et Rohelistel ei ole valijatele midagi pakkuda. Kui nende ainuke teema, mille eest nad räägivad ja seisavad on keskkond ja kliima, siis tegelikult on midagi puudu. Tänaseks on olukord selline, et iga erakond on võtnud oma programmidesse keskkonna- ja kliimateemad. Võibolla sellisel kujul meil ei olegi Rohelisi tarvis.

Ehk Rohelised peaksid oma ampluaad laiendama?

Absoluutselt, laiendama oma ekspertiisi. Nagu ma enne ütlesin - arvan, et kuna need teemad on igas erakonnas ja programmis sees, siis lõppudelõpuks ideaalses maailmas võiks iga erakond olla roheline. See on kõige alus ja kõige baas. Roheline erakond kui selline võibolla ei tööta niimoodi.

Kas Eesti poliitikute ja kodanike seas on piisavalt arusaama kliimateemadest?

Oleneb, mida mõelda kliimateemade all. Kui rääkida kliimapoliitikast, siis arvan, et see on paljude jaoks juba natuke negatiivse tähenduse omandanud. Aga kui me räägime keskkonnast ja loodusest, siis eestlane ju peab ennast loodusrahvaks. Iseasi on see, kui palju seda seostatakse kliimapoliitikaga.

Arvan, et teadlikkus tegelikult on suur. Inimesed tahavad käituda keskkonnasõbralikult, peame neile tagama selleks riigina vahendid, taristu, võimalused.

Räägime näiteks kliimasoojenemisest. Teame ju kõik juba aastakümneid, et see ohustab meid. Samal ajal on poliitikud ikkagi võrdlemisi aeglased olnud sel teemal. Miks inimkonnal läheb nii kaua aega, et sellega tegeleda?

Arvan, et Eesti puhul on oluline kindlasti märkida, et meil on väga hea geograafiline asukoht, ehk kliimamuutuste kõige ohtlikumad mõjud, näiteks erinevad looduskatastroofid, lihtsalt ei jõuagi meile enne, kui on päriselt väga tugev kriis käes või on väga tugev kliimapagulaste laine.

Mujal maailmas, näiteks globaalses lõunas, kus need katastroofid on kohal ja kus kliimakriis on juba aastaid võimust võtnud - seal poliitikud saavad aru, aga probleem on selles, et nüüd me tegeleme juba tagajärgedega.

Keskkonnateemad on natuke nagu riigikaitse - me kõik teame, et seda on vaja, aga teisalt on see enamasti väga kallis ning on väga keeruline sellest otseselt aru saada. Kuidas tegelikult seda «maha müüa», et inimesed oleks valmis ohvreid tegema?

Alustuseks tuleb küsida, mis need ohvrid on, mida igaüks tunneb. Tegelikult keskkonna- ja kliimapoliitika mõte on planeeti ja meie kodukohta säilitada, et see oleks elamisväärne.

Riigikaitsega tuua paralleele on minu arvates väga oluline ja mõistlik ja ma ise toon ka seda pidevalt. Kui rääkida näiteks Pariisi kliimaleppest, millele on alla kirjutanud peaaegu 200 riiki üle maailma - see on rahvusvaheline kokkulepe. Tuua siin paralleel NATO-ga, mis on ka Eestile väga oluline. Kui neid kõrvutada - see on kokkuleppe, millega me oleme liitunud ja me peame kõik andma oma panuse ja tegema tööd, et need eesmärgid realiseeruksid. Kliimapoliitika on täpselt sama oluline, kui kaitsepoliitika.

Riigikaitse puhul on meil kõrval suur ja kole Venemaa, kelle tõttu inimesed saavad aru, miks seda on vaja. Kliimaprobleemide puhul ei ole nii palju «käega katsutavaid» asju. Kuidas seda meie inimestele selgeks teha, et me ei peaks pärast tagantjärgi probleemidega tegelema?

Küsimus on poliitikutes. Nemad peavad esimesena aru saama ja tegema esimesed sammud, mida me tegelikult juba oleme teinud. Sealt edasi liigub see kõik allapoole.

Jah, Venemaa oht on rohkem käega katsutavam, aga kliimakriis on globaalne probleem ja see puudutab absoluutselt kõiki maailma riike.

Reformierakond läks selle valitsusega riigi rahandust korda tegema. Samas teame, et sellest ikka veel ei piisa. Näiteks lugesime äsja selle kohta, kuidas Tervisekassa on rahahädas. Mida veel peaks tegema? Kas näiteks mõne kliimateemalise maksu veel kehtestama?

Arvan, et automaks kui selline on keskkonnaprobleemide parandamiseks piisav. Ma ei näe vajadust muude maksude jaoks, aga kui see vajadus tekib, siis ma väga usaldan enda erakonna ja koalitsiooni rahanduseksperte. Mina see ei ole ja ma ei saa sellele hinnanguid anda, aga praegusel juhul arvan, et automaks on piisav.

Milline see automaks võiks tulla?

Need arutelud on käimas. Ei tule kindlasti see maks niimoodi, et me ei oleks kaalunud kõiki parimaid lahendusi.

Te olete riigikogus ka keskkonnakomisjoni liige. Seda komisjoni juhib Eesti 200 liige Tarmo Tamm, kes on pikalt olnud metsa- ja puidutööstur. Mida selle kohta võiks arvata? Kas teie arvates sellise taustaga inimene sobib keskkonnakomisjoni juhtima?

Tarmo Tamm on minu arvates olnud väga hea keskkonnakomisjoni juht, selle kohta mul pole midagi öelda. Mis puudutab tema kohta esimehena, siis see on koalitsioonis kokku lepitud, et see kuulub Eesti 200-le ja mina Eesti 200 personalivalikuid ei oska ega saa kommenteerida.

Üks seltskond, kellega poliitikud varem või hiljem kokku puutuvad on lobistid. Eriti keskkonnateemadel. Kas teile on juba mõni lobist lähenenud? Mida nad tahtsid?

Jaa, on ikka. Ma ei saa avaldada, mida on palutud, aga huvi minu kui poliitiku vastu on olnud ootamatult suur.

Natukene täpsemalt?

Ma ei saa seda avada. Ma ütleks nii, et mul on hea koostöö ja suhtlus erinevate keskkonnaorganisatsioonidega, kes väga tahavad aidata kaasa sellele, et riigikogus keskkonna- ja kliimateemad saaksid rohkem kõlapinda.

Olete olnud ka Reforminoortes tegev. Enne valimisi käis ajakirjandusest läbi see, kuidas Reforminoored tahaksid kanepit legaliseerida, aga Reformierakonna programmi see asi ei jõudnud. Kui palju näiteks Reformierakond tegelikult oma noortekogu kuulab ja kuidas Eestis üldiselt seis sellega on?

Ikka kuulatakse. Täpset protsenti võib küsida erakonna juhtkonnalt. Reforminoored ja teised noortekogud ka üldiselt teevad igaks valimiseks ka enda valimisprogrammi. Paljud mõtted on jõudnud erakonna programmi ka.

Näiteks oli meie idee Reforminoorte idee langetada valimisiga 16. eluaastani. Nüüd see on tehtud ja loodame, et see saab tehtud ka riigikogu valimistel ja miks mitte ka europarlamendi valimistel. Teiste erakondade kohta ma ei oska öelda. Arvan, et noori kuulatakse olenevalt sellest, millel nende seisukohad põhinevad. Kanepi teemal mina isiklikult arvan, et Eesti ühiskond ei ole selleks veel valmis ja arvan, et see ei ole ka praegu prioriteetne küsimus, mis on ka ilmselt põhjus, miks see erakonna valimisprogrammi ei läinud.

Te rääkisite Reformierakonnast, aga kindlasti on teil mingisugune vaade sellele, et kuidas Eestis üldiselt noorte kuulamisega on?

Eks noorte kuulamine ja kaasamine on erinev. Väga palju sõltub sellest, kui palju noored ise tahavad, et neid kuulatakse ja kui palju nad pingutavad selleks, et nende hääl päriselt oleks kõlamas. Tulevad nad siis poliitikasse või teevad nad kolmandas sektoris midagi, mis paistab välja või hoopis ettevõtluses. Väga palju on ka noorte enda teha. Aga loomulikult noori peab rohkem kuulama, sest nemad on meie tulevik tegelikult.

Palun nimetage kolm asja, mida teie järgnevalt neljalt aastalt ootate ja mida te tahaksite ära teha.

Esiteks, et Eestil oleks kliimaseadus. Loodame, et see järgmisel aastal tuleb ja sellele eelneb väga sisukas diskussioon. Kliimaseadus aitab meil täita kõiki kliimaeesmärke, et meil ei oleks kliimapoliitika enam nii killustunud kui ta pragu on.
Teine asi kindlasti, et me reformiksime oma energeetikaportfelli, et taastuvenergia oleks seal ülekaalus.
Kolmas asi, minu isiklik südameteema on keskkonnaharidus ja keskkonnateadlikus. Minu väga suur soov on, et nelja aasta pärast olen jõudnud teha piisavalt tööd, et need teemad saaksid rohkem kõlapinda ja arutelu. Ja et Eesti inimene saaks päriselt aru, miks kliimapoliitika Eestile vajalik on.

Mis te arvate, kui kaua see «trall» riigikogus kestab? Tegelikult on ju nii, et praegu on alles esimesed asjad koalitsioonilepingust ning jäänud on veel neli aastat. Teoorias võib see ju jätkuda neli aastat, et riigikogu ei saa normaalselt tööd teha.

Neli aastat see kindlasti ei jätku. Kindlasti koalitsioon ei luba sellel nii kaua jätkuda. Valimised olid ka alles 5. märtsil ja sellesmõttes on loomulik, et obstruktsioon on algul natukene kõvem kui ta oleks mandaadi keskel või lõpupoole. Minu isiklik lootus ja arvamus on, et obstruktsioon lõpeb varsti ja saame teha ära kõik olulise, mis on kokku lepitud. Lõppudelõpuks koalitsiooni mandaat on tohutult suur ja opositsioon ei peaks otsustama, mida meie soovime ellu viia, sest nemad on vähemuses.

Millega see siis lõpeb? Sellega, et opositsioon annab järgi või koalitsioon sõidab üle?

Ei ole ülesõitmist. Loodame ikkagi vastastikkusele ja konstruktiivsele koostööle, et see asi lõpeks kenasti ja viisakalt.

Usute, et see on võimalik?

Jah, muidugi.

Tagasi üles