«Hoidsin ta kätt, muusika mängis. Lõpuks ta läks.» Tütred ja teised kaasteelised mälestavad doktor Ellamaad

Neurokirurg Andres Ellamaa Foto: Toomas Huik

Teisipäeval kogunevad Andres Ellamaa sõbrad ja kolleegid Tallinnas Kaarli kirikusse, et saata lahkunu viimsele teekonnale. Vägeva mehe pool sajandit kestnud töö arstina katkestas mõni aasta tagasi halvenenud tervis, mitte soov pensionipõlve nautida. Ellamaa on teinud ilma poliitikas, tal oli asjade kohta oma arvamus ja julgus seda välja öelda. Ent temas oli ka palju muud, meenutavad Ellamaa kaasteelised.

 «Kõige tähtsam oli isa jaoks töö,» ütleb lahkunu hambaarstist tütar Kristina. Seda tegi ta mõnuga ja võttis kui vaimset väljakutset.

Teine tütar Erika, kes töötab diplomaadina, lisab, et igal lapsevanemal on omad veidrused, aga ta on oma isa üle uhke. «Nii hingelt, vaadetelt kui ka kutsumuselt oli isa eelkõige arst – põhimõttekindel, vaimukas, mõnikord ka valusa ütlemisega, ent üdini särav inimene.»