Mart Laar, Rein Järlik, Arnold Rüütel ja teised: kooseluseadusega on neile ju võimalus pakutud

Pulm. Foto: Tairo Lutter

Rein Järlik, Arnold Rüütel, Mart Laar ning paljud teised kirjutasid alla avalikule pöördumisele, milles peavad lubamatuks perekonda puudutavate seaduste kardinaalset muutmist üldrahvaliku aruteluta. 

Avalikule kirjale on alla kirjutanud Rein Järlik, Lehte Hainsalu, Villu Jürjo, Johannes Kass, Ants Käärma, Andrus Ristkok, Arnold Rüütel, Vaino Väljas, Koit Raud, Heldur Peterson, Aldo Tamm, Arvo Sirendi, Juhan Telgmaa, Hillar Kalda, Tõnu Saarman, Ants Järvesaar, Toomas Kork, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Jüri Reinson, Hanno Schotter, Teet Kallas, Alar Maarend, Jüri Kork, Ahti Kõo, Vello Pohla, Mai Kolossova, Mart Laar, Mart Madissoon, Rein Tamme, Enn Tupp. 

Allakirjutanud loetlesid, et abieluvõrdsuse kehtestamist lubasid valimisprogrammis ainult Eesti 200, kes sai valijate häältest 13,3 protsenti, ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle häältesaak oli 9,3 protsenti. Reformierakonna lubadus oli vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid, nemad kogusid valijate toetusest 31,2 protsenti.

«Seega vaid Eesti 200 ja sotsid said valijatelt abielu kui institutsiooni ümbermõtestamiseks mandaadi, kuid selle mandaadi kaal on ju ainult 22,6 protsenti, ehk vähem kui veerand valijate häältest. Kuidas saaks riigikogu abieluvõrdsuse kehtestada teadmisega, et rohkem kui kolmveerand valijaskonnast ei ole seda äraspidist ideed toetanud?» kirjutasid nad. 

«Et samasooliste paarid on ühiskonnas tühises vähemuses, on nende panus rahva püsimisse peaaegu olematu, aga rahva kasvamisse ümmargune null, kuna nad ise ju järglasi ei anna. Kuidas tohib nende kooselu siis üldse võrdsustada traditsioonilise abieluga? Mehe ja naise abiellumisel on üheks eesmärgiks omaenda järglased saada ja kaelakandjaks kasvatada,» lisasid nad. 

«Kui omasooiharate eluviisi eesmärk ja olemus on traditsioonilise abieluga võrreldes hoopis midagi muud, jääb täiesti arusaamatuks, miks neid ei rahulda neile sobiva eluviisi nimetamine kooseluks. Kooseluseadusega on neile ju võimalus pakutud. Aga ei! Nende nimel püütakse nüüd kogu rahvale jõhkralt ja vastuvaidlematult ette kirjutada, et igasugused kooselud tuleb abieluks nimetada, sellega kas või bioloogiat eirates.»

«Meie, alla kirjutanud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed, riikliku iseseisvuse taastajad, poleks toona, aastail 1990–1992 osanud küll ette näha, et tuleb aeg, kui rahva tühise vähemuse parema enesetunde nimel või koguni nende huvisid vaid ettekäändeks tuues üritatakse seaduse jõudu anda eelnõudele, millega kummutatakse isegi universumi seadusi,» toonitasid nad. 

«Peame täiesti lubamatuks perekonda puudutavate seaduste kardinaalset muutmist üldrahvaliku aruteluta. Ühiskonna aluste ümbermõtestamine nõuaks koguni referendumi korraldamist.» 

Postimees avaldab kirja täies mahus. 

ABIELUVÕRDSUS EI OLE INIMÕIGUS

«Juba mitmendat kuud on Eesti avalikkus ärevuses, missuguse lahenduse saab meie parlamendis nn abieluvõrdsuse küsimus. Sel teemal ajakirjandusse jõudnud arvamusartiklite autoritest on valdav enamus argumenteeritult selle vastu, et ka samasooliste kooselu abieluks nimetatakse, ja nii koguni seadusse läheb. Ja on väga kõnekas, et sama vastumeelt on enamik nende artiklite kommenteerijaid.

Abieluvõrdsuse kehtestamist lubasid valimisprogrammis ainult Eesti 200, kes sai valijate häältest 13,3 protsenti, ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kelle häältesaak oli 9,3 protsenti. Reformierakonna lubadus oli vastu võtta kooseluseaduse rakendusaktid, nemad kogusid valijate toetusest 31,2 protsenti. Seega vaid Eesti 200 ja sotsid said valijatelt abielu kui institutsiooni ümbermõtestamiseks mandaadi, kuid selle mandaadi kaal on ju ainult 22,6 protsenti, ehk vähem kui veerand valijate häältest. Kuidas saaks Riigikogu abieluvõrdsuse kehtestada teadmisega, et rohkem kui kolmveerand valijaskonnast ei ole seda äraspidist ideed toetanud?

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 ütleb: Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Et samasooliste paarid on ühiskonnas tühises vähemuses, on nende panus rahva püsimisse peaaegu olematu, aga rahva kasvamisse ümmargune null, kuna nad ise ju järglasi ei anna. Kuidas tohib nende kooselu siis üldse võrdsustada traditsioonilise abieluga? Mehe ja naise abiellumisel on üheks eesmärgiks omaenda järglased saada ja kaelakandjaks kasvatada. Küllap just seda pidaski silmas ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille artikli 16 punktist 1 loeme: Täisealiseks saanud meestel ja naistel on õigus ilma igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal abielluda ja perekonda asutada. Neil on võrdsed õigused abiellu astumise suhtes, abielus olemise ja abielu lahutamise ajal.

Osundatud punkt ütleb ülima selgusega, et abiellumine ei ole üldse mitte kahe täisealiseks saanud inimese, vaid just nimelt ning ainult täisealiseks saanud mehe ja naise õigus perekonda luua. Eesti praeguse valitsuskoalitsiooni kava perekonnaseaduse §1 ja kõigi sellest tulenevate seaduste muutmiseks on seega otse kisendavas vastuolus inimõiguste ülddeklaratsiooniga.

Kui omasooiharate eluviisi eesmärk ja olemus on traditsioonilise abieluga võrreldes hoopis midagi muud, jääb täiesti arusaamatuks, miks neid ei rahulda neile sobiva eluviisi nimetamine kooseluks. Kooseluseadusega on neile ju võimalus pakutud. Aga ei! Nende nimel püütakse nüüd kogu rahvale jõhkralt ja vastuvaidlematult ette kirjutada, et igasugused kooselud tuleb abieluks nimetada, sellega kas või bioloogiat eirates.

Meie, alla kirjutanud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed, riikliku iseseisvuse taastajad, poleks toona, aastail 1990–1992 osanud küll ette näha, et tuleb aeg, kui rahva tühise vähemuse parema enesetunde nimel või koguni nende huvisid vaid ettekäändeks tuues üritatakse seaduse jõudu anda eelnõudele, millega kummutatakse isegi universumi seadusi. Peame täiesti lubamatuks perekonda puudutavate seaduste kardinaalset muutmist üldrahvaliku aruteluta. Ühiskonna aluste ümber mõtestamine nõuaks koguni referendumi korraldamist.»