«Äkki nad on surnud?» Ärkan selle peale, et keegi üritab taskulambiga läbi telgi alumise serva mu silmamuna üles leida. Briti politsei on meid kätte saanud telklaagrist tee ääres, mida mööda kuningas Charles kroonimisele ja tagasi sõitis.

Kui kuningas Charlesi kroonimine välja kuulutati ja tekkis hetke ajel mõte minna Londonisse tee äärde telkima (see on lihtinimese ainus võimalus pääseda tänava äärde, kus oma silmaga kroonikandjat näha), tundus see väga hea mõte. Mida lähemale kroonimispäev jõudis, seda kiiremini kahanes entusiasm. Kuidas üldse nii loll mõte võis tulla? Lebada keset Londonit asfaldil, selle asemel et soojas kodus telekat vaadata. Ja mida üldse kaasa võtta Buckinghami palee juures telkimiseks? Priimus ja sääsevõrk? Kuidas ma vetsu saan? Aga hommikukohvi ja mune peekoniga?

Viimase hetkeni on suur lootus, et sekkub mingi jumalik käsi. Kellegi atentaat? Alati on muidugi võimalik «koroonasse jääda», sest see hirmutab endiselt ja on väga mõjuv põhjus koduseinte vahel istumiseks. Äkki ei lasta telgi ja magamiskotiga lennukile? See kahtlus kahjuks hajutatakse lennujaamas. Kõik läheb nagu õlitatult, lennuk väljub õigel ajal ja ka jätkulennule Riias on piisavalt aega. Aga siiski...

Kommentaarid
Copy