Otse Postimehest ⟩ Indrek Kannik: ÜROs muutust ei tule, sest keegi ei anna oma positsiooni käest

• ÜRO sobib pehmete, mitte sõjaliste kriiside lahendamiseks.
• Eesti peaks ÜROsse panustama nii vähe kui võimalik, ent mis on jõukohane nõrgemate abistamiseks.
• Kaitsekulutuste vähendamine kahe protsendini on liiga vähe ka nelja aasta pärast.

Täiemahulise sõja puhul pole ÜROst abi  – julgeolekunõukogus ei saa suurriigi vetoõigust kaotada ilma põhikirja muutmata, kuid see on ebareaalne stsenaarium, sest ükski viiest alalise julgeolekunõukogu liikmest ei ole nõus oma positsiooni nõrgestamisega, mistõttu ei anta selleks ka nõusolekut, rääkis rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor Indrek Kannik.    

Täna 78 aastat tagasi oli esimene teise maailmasõja järgne rahupäev. Mis teil isiklikult selle sõjaga seostub?

Eestlastele ei olnud see meie sõda. Kumbki pool, kes meie ümber sõdisid, ei arvestanud absoluutselt meie riigi ja meie rahva huvisid. Sõda tõi eestlastele, lätlastele ja leedulastele kaasa omariikluse kaotamise 50 aastaks, see tõi kaasa tohutult inimlikke kannatusi: küüditamised, kodaniku- ja poliitilistest õigustest ilmajäämise. Me jäime seetõttu 20–30 aastat maha sellest, kus me riigina muidu oleksime jõudnud. Enne iseseisvuse kaotamist oli Eesti Soomega enam-vähem võrdne, pärast iseseisvuse taastamist 25–30 aastat neist maas.

Midagi ei olnud selles sõjas positiivset. Maailmakord, mis selle järel kehtestati, ei olnud aus. Eestile oli see sõda katastroof.

Kas liitlased kartsid Venemaad, kui lepiti sellega, et venelased kirjutasid rahulepingule alla kaks korda: 7. mail Reimsis ja 8. mai hilisõhtul Berliinis – Venemaal oli sel hetkel juba 9. mai?

Sõja lõpp oli selline, et kui oled mingil ajal olnud liitlane, siis võtab lahkuminek ka aega. Ma ei usu, et lääneriikide, Suurbritannia või Ameerika Ühendriikide liidrid pidasid väga lugu Stalinist või Venemaast – nad teadsid väga hästi, milline riik see on. Aga kuna oldi koos natside vastu sõdinud, otsustati, et Natsi-Saksamaa on veel suurem oht lääneriikidele kui Nõukogude Liit. Natsi-Saksamaa ei jätnud Euroopale ka palju võimalusi, et neid kasvõi neutraalsena hoida: lisaks Nõukogude Liidule ründas Saksamaa ka Prantsusmaad ja teisi riike. Nii et palju valikut ei olnud ka lääneriikidel. 

Kõik läänes ei kartnud venelastele vastu hakata. Prantsuse-Šveitsi ühistööna vändatud tõsielulises filmis «Idatuul» päästis Liechtensteini prints Franz Joseph II Punaarmee käest vähemalt 200 venelast, kes sõdisid sakslaste poolel, sest olid bolševike veretegusid näinud. Aga kuivõrd siiski laiemalt mõisteti, mis on Venemaa ja milliseid ohte see riik tulevikus endaga kaasa toob?

Arvan, et lääs ei ole tänase päevani päris lõpuni aru saanud, mis riik Venemaa on. Näiteks Prantsusmaal on kindlasti neid, kes lähtuvad sellest, et Venemaa on Euroopa suurriik. Võib-olla natuke vähem arenenud, natuke metsikumate kommetega, aga no lõpuks on see ju suurriik.

Tsaaririigi ajal see laias laastus võib-olla oligi nii, aga Nõukogude Liidus olukord muutus. Tsaariaegne eliit suures osas hävitati, asemele tuli palju julmem, palju agressiivsem ja palju vähem kokkulepetest kinni pidav riik. Ma ei taha öelda, et Tsaari-Venemaa oleks olnud väga hea kokkulepetest kinnipidaja, aga Nõukogude Liit oli seda veel vähem. Seda me näeme seniajani. Putini lubadustesse uskumine on ilmselgelt rumal tegu. Aga oli inimesi, kes arvasid, et kui Putin on öelnud, et ta ei alusta Ukraina vastu sõda, siis nii on. Seda usuti Lääne-Euroopa pealinnades, Washingtonis, vähemal määral ka meie piirkonnas.

1945. aasta suvel loodi ÜRO, mille üks suuremaid eesmärke oli säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Ent see eeldab riikidelt head tahet ja lepingutest kinnipidamist. Praegu näeme, et seda tahet kõigil ei jätku. Kuhu on teel ÜRO, kui see peaks tagama midagi, mida see ei taga?

ÜRO loodi tõesti selleks, et tagada maailmakord ja vähemalt mastaapseid sõdu rohkem ei toimuks. Sisuliselt said ÜROs võimu sõja võitnud riigid – need, kes olid sõja lõppedes õigel poolel ja kellel tekkis varsti ka tuumarelv lisaks. Nemad said ÜRO alalise julgeolekuliikme koha, kellel oli õigus vetostada kõik otsused. Selle sammuga tsementeeriti põhimõte, et kui üks neist viiest riigist on konflikti osaline, siis ei ole võimalik sellele mingit õiglast lahendust ÜRO kaudu leida. See ongi ÜRO kõige suurem probleem tänase päevani.

Lisaks muud probleemid. Kui sõja lõppedes olid need ka maailma juhtivad riigid – võib-olla Hiina ja Nõukogude Liit mitte majanduslikult, aga suuruselt ja poliitiliselt kaalult kindlasti –, siis nüüd vääriksid seda nime neist vaid kaks: Ameerika Ühendriigid ja Hiina. Ülejäänud on esiviiskust välja langenud. Saksamaal võiks olla nende kolme asemel võib-olla isegi rohkem õigust olla selles seltskonnas. Samuti peaks sel juhul mõtlema, kuidas kaasata Brasiiliat, Aafrika riike. Kuid head lahendust pole.

Mida arvate mõttest muuta selleks ÜRO põhikirja?

Alustame sellest, et see on poliitiliselt ebareaalne stsenaarium. Seda on arutatud 90. aastatest alates. Niikaua kui ma olen poliitikat jälginud, on see teema alati üleval olnud. Seda ei juhtu sel lihtsal põhjusel, kuna selleks, et põhikirja muuta, oleks vaja kõigi viie alalise julgeolekunõukogu liikme nõusolekut. ÜROs seda muutust ei tule. Nii et meil ei ole mõtet seda ideed ka väga põhjalikult arutada. See nõuaks täiesti uue struktuuri moodustamist, aga siis ei blokeeri muutust mitte ainult Hiina ja Venemaa, vaid ka britid, ameeriklased ja prantslased – keegi neist ei ole nõus oma positsiooni nõrgestama ega anna seda käest.

Kui kaasata alalisse julgeolekunõukogusse rohkem riike, kellel on ka vetoõigus, siis läheks konsensuse leidmine veel raskemaks. Tänapäeval esineb harva olukordi, kus kellelgi alalistest liikmetest poleks konfliktipiirkonnas mingeid huve. Kui neid riike tuleks juurde, siis oleks see tõenäosus veel väiksem.

Ent kuidas siis sõdu ära hoida?

ÜROst võib olla abi nii-öelda pehmemate kriiside, nagu humanitaarkriis, lahendamisel. Kui käib täiemahuline sõda, siis, nagu elu on näidanud, pole ÜROst kasu. Väikeriikidele, kes elavad väga agressiivsete naabrite kõrval, nagu Venemaa või Hiina, on hoopis teised metoodikad, kuidas julgeolekut garanteerida. Eesti puhul toimib oluliselt paremini NATO ja Euroopa liikmesus kui ÜRO.

Kas ÜRO-le ei tasu Eestil siis üldse keskenduda?

Mäletan, kui Eesti sai eelmisel kümnendil ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, tekkis siin teatud määral ÜRO vaimustus. Kui kunagi omal ajal otsustati, et hakkame sinna kandideerima, siis enamik toetas seda, ent ka siis oli selles suhtes väga kriitilisi hääli.

Näiteks tolleaegne president Toomas Hendrik Ilves oli suhteliselt kriitiline, ka toonane kaitseminister Mart Laar ei olnud selle mõtte suur toetaja, aga nad jäid poliitilisel maastikul vähemusse ja see asi tehti ära.

Meie õppetund võiks olla see, et Eesti ei ole selle suurusjärgu riik, kes suudaks ÜROd muuta. Sellest tulenevalt peaksime olema realistid ja panustama ÜROsse täpselt nii vähe, et meie riigi kõige nähtavamad huvid ei saaks kannatada, ja täpselt nii palju, et saaksime liitlastele öelda, et toetame seda maailmaosa, kes on meist nõrgem ja vaesem, teatud summadega, aga mitte rohkem. Peame aru andma, et ÜRO kaudu ei saa me oma julgeolekuküsimusi kunagi lahendada.

Kuidas Eestit kaitsta ja mis on sel korral juba reedel algaval Lennart Meri konverentsil teisiti, saab järele kuulata saatest.