Sisuturundus

Kas jagamismajandus ja alternatiivsed liikumisviisid panevad isiklikust autost loobuma?

Eestis on inimese kohta 0,6 autot ning praeguse prognoosi järgi liigub meie teedel järgmisel aastal juba miljon autot. See on muljetavaldavalt suur arv ning selle peatamiseks tuleb midagi ette võtta. Jagamismajandusettevõtte Bolt valitsussuhete juhi Henri Arrase hinnangul on lahenduse oluline osa sõidukite jagamine ning mugavate alternatiivide leidmine teiste transpordivahendite näol. Aga kuidas seda teha?

53 protsenti inimestest Harjumaal ja Tallinna piirkonnas teevad oma igapäevaseid sõite isikliku autoga, Helsingis on see arv 39 protsenti. „Kuidas nemad isikliku autota hakkama saavad? See teekond on olnud pikk ja aeglane mõlemat pidi – nii autostumine kui ka nüüd isiklikust sõidukist loobumine. Kui eelmisel sajandil ilmusid esimesed autod linnapilti, hakati linnaplaneerimisel nendega arvestama, kavandama laiemaid ja siledamaid sõiduteid ning parklaid. See aga võttis mujalt ruumi ära ning ühel hetkel oligi autoga liiklemine parem ja kiirem ning muul viisil linnas liikumine ebamugavam, mis pani inimesi linnast välja, paremasse elukeskkonda kolima, tekitades neile juba täieliku sõltuvuse autost. Selle ratta teistpidi pööramiseks peavad muutuma inimeste liikumisharjumused ning meil tuleb ühiskonnana liikuda parema keskkonnaga linnade suunas.“

Arras lisab, et ta ei räägi autosõltuvusest maapiirkondades elavate inimeste puhul, kelle jaoks isiklik sõiduk on hädavajalik. „Linnas elava ja maal elava inimese liikumisvõimalused on väga erinevad. Ka võimalikud lahendused liikumise korraldamiseks on erisugused. Bolt on linnades tegutsev ettevõte ja meie missioon on muuta elu linnades sõiduvahendite jagamise abil paremaks. Eestis tegutseme pealinnas ja selle lähiümbruses ning teistes suuremates linnades, aga analüüsime pidevalt uusi turge, kuhu laieneda. Näeme kasvamise võimalust, pakkudes paremaid alternatiive isiklike sõiduautode kasutamisele.“

Täpselt sama loogika on Boltil ka tõuke- ning jalgrataste puhul. „Alustasime linnades liikuvusteenuste pakkumisega umbes kümme aastat tagasi ning hiljem lisandunud elektrilisest tõukerattast on saanud tervikliku liikumise paketi tähtis komponent,“ kinnitab Arras. „Ühekilomeetrised distantsid teevad linnaelanikud enamasti jalgsi, mis on väga mõistlik nii linnaliikluse kui ka inimese tervise vaates, kui ilm ja keskkond seda vähegi soosib. See tähendab, et teekond ja ristmikud peavad olema jalakäijate jaoks hästi lahendatud ning linnakeskkond olema roheline, turvaline ja kutsuv.“

Tänu e-tõukeratastele osatakse märgata ka teisi kaherattalisi

Pikema teekonna jaoks on olemas muud transpordiliigid, näiteks kuni mõne kilomeetri läbimiseks on väga hea elektriline tõukeratas – see on kergesti kättesaadav, kiire ja mugav sõiduvahend. Tõukerataste tulek on Arrase sõnul üldse linnapilti muutmas ning nüüd näevad nii autojuhid kui ka jalakäijad kaherattalisega liikumist tavapärase asjana. Enam kui viie kilomeetri pikkuse teekonna läbimiseks on aga tõukerattast tõenäoliselt praktilisemaks valikuks jalgratas või elektriline jalgratas. Olenevalt ilmast, teekonnast ja kaasasolevast pagasist võib linnas 10−20 km lõikude läbimiseks vaja minna ka autot, mida on kõige mõistlikum omamise asemel hoopis jagada.

„Ühistransport katab samuti enamiku linnas läbitavatest distantsidest ning on kõigi eelnimetatud teenuste liitlane ehk siis eesmärk on üks – pakkuda linnas isiklikule autole paremat alternatiivi,“ ütleb Arras. „Kahjuks oleme aastakümneid arenenud selles suunas, et isiklik auto on keskne transpordivahend ning alles seejärel tulevad teised liikumisviisid, ühistranspordivõrk on jäänud vaeslapse ossa. Aeg on seda muuta, kuigi teistmoodi mõtlemine ja uued lahendused ei tule kergelt. Tuleb pisikeste sammudega tasapisi õpetada inimesi kasutama ühistranspordi, jalgratta, tõukeratta ja auto kombinatsiooni. Hetkel, mil see tundub mõistlik ja soodne, loobub kasutaja isiklikust autost nende alternatiivide kasuks.“

Nõiaringist väljamurdmine pole kerge, ent on praeguses olukorras hädavajalik

Sageli poetakse autost loobumise mõtte juures selle taha, et eestlastele meeldib olla omanik ja rentimine pole meile omane. Arras kaldub arvama, et see on müüt. „Harjumuste muutmine ei toimu kellelgi kiirelt ja üleöö, aga inimene on ratsionaalne olend ning teeb lõpuks parima ja kättesaadavaima valiku. Kui keegi otsustab autost loobuda, tal kulub raha senisest vähem transpordile ning tervis on parem, sest liikumist on rohkem, siis hakkavad ka teised tema lähikondsed kaaluma sama valikut. Omamiselt rentimisele liikumine on teekond, mille inimesed võtavad ette, kui neil on selleks võimalus ja kaalukad argumendid.“

Nooremate inimeste puhul tuleb jagamismajanduse mõttemuutus kindlasti kergemini, sest neil pole veel väljakujunenud autosõltuvust ning nad alles on otsuse ees, kas autot jagada või omada. Tuleb otsustada, kas võtta enda kanda sõidukiga seotud kohustused, nagu ülevaatus, kindlustus, kütuseost, hooldus, iga-aastane rehvivahetus ja parkimistasud, samal ajal kui autot saaks ka rentida lihtsalt täpselt sel hetkel, kui vaja.

Bolt Drive’i 2500 kasutaja seas läbiviidud uuringust selgus, et 67 protsenti ehk kaks kolmandikku hindab oma kogemuse alusel autorenditeenust reaalseks alternatiiviks isikliku auto omamisele ja leiab, et see on hea võimalus isiklikust autost loobumiseks. Arrase sõnul on paljud juba ka selle valiku teinud, lihtsamini loobutakse pere teisest autost. „Loomulikult peab mõtlema, kas isiklikust autost saadav kasu kaalub üles kulud. Kui sõita igal hommikul ja õhtul mõnikümmend minutit tööle ja tagasi ning vahepealsed tunnid pargib masin jõude, siis on see seisev ressurss. Kas sellel on mõtet?“