REPORTAAŽ ⟩ «Kanepit kasvataks isegi, kui teaks, et vahele ei jää»

Maaliline Rõugemaa on täis metsatukkasid, järvekesi ja kahtlasi majakesi. Foto: Madis Veltman

Külajuttude tohuvabohust uimastunud rõugelastele paistab narkoparuni loss peituvat iga teise lepiku taga.

Pärast Haanjat ei tule meile enam vastu ühtegi autot. Näib, justkui oleks inimliik korraga otsa saanud ning jätnud endast maha vaid tühja, kuppelmaastiku vahel vallatult keerutava maantee.

Kraavid ja tiigikesed – vähemasti neid on mõne aja eest pankroti veerele jõudnud Rõugemaal rohkelt – paistavad olevat vett pilgeni täis ja nõudlikult elunäljane rohelus poeb juba välja läbi mulluse kulu. Kuid inimesi pole. Ka mitte selles kiiruga möödavilksatavas talumajapidamises, kus hoov on täis kõiksugu kraami, otsekui oleks seal katkenud kõigi kuurialuste inventuur. Osaliselt maassevajununa lösutab seal valge kõik kummid kaotanud auto – poolik ja kurb nagu pealuu ülemine osa.