GALERII ⟩ Tundeline teekond ümber Ülemiste järve

Tallinna Kesklinna linnaosas on suur tükk loodust, kuhu iga huviline ei pääse. See on Ülemiste järve kaitsetsoon või sanitaarala.

Aiaga ümbritsetud territooriumile võõrastel asja ei ole, aga Tallinna Vesi lubas lahkelt Postimehe ajakirjaniku ja fotograafi ratastega sõitma Ülemiste järve kaitsetsooni. Järve ääres kulgev tee on kui sportlaste jaoks loodud, ent näiteks jooksjad pääsevad Ülemiste järve territooriumile keskmiselt kord aastas, ümber Ülemiste järve jooksu ajal. Tänavu peaks see toimuma 26. augustil.

Ülemiste järve kallas. Foto: Sander Ilvest

Meid lastakse välja veepuhastusjaama külgmisest väravast, mille tagant algab otse järve äärde viiv rada. Teekonna esimene osa on kui sportlase unistus. Metsarada, millel on parajad tõusud ja langused, ühele poole jääb männik, teisel pool sillerdab järv. Tõsi küll, teiselt poolt männikut kostab nõrka liiklusmüra. GoogleMaps ütleb, et alguses on Järvevana tee meist veidi enam kui 500 meetri kaugusel, kõige kitsamas kohas on vahemaa järve ja magistraali vahel aga ainult natuke üle 200 meetri.

Mõne aja pärast asendub metsarada tasase kruusateega. Foto: Sander Ilvest

Mõne kilomeetri järel muutub künklik maastik tasaseks ning otse järve kaldal läheb ilus sile kruusatee. Siin kohtame kaldakindlustuseks toodud kividel päikese käes peesitavaid nastikuid. Kaugemal on näha ka rebast, aga paraku osutub ta fotograafist kiiremaks ning kaob põõsastesse, enne kui teda jäädvustada jõuame.

See jäigi arusaamatuks, miks koprad just siin puid langetama asusid. Foto: Sander Ilvest

Natuke maad edasi on näha kobraste tegevuse jälgi. Kobraste langetatud puud on Tallinna ümbruse vesisemates kohtades üsna tavaline vaatepilt. Aga siin on nad päris järve kaldal üsna jämedatele puudele hambad sisse löönud. Ei saagi aru, kas neil ka mõni puu langetada õnnestus, sest siin on näha inimese sekkumist, kes on puud tükkideks saaginud ja ära toimetanud. Sellele, miks koprad just selle koha peal tegutsema hakkasid, me võhikutena seletust ei leiagi.

Järve lõunapoolsel küljel on endale koha leidnud mitu luigepaari. Foto: Sander Ilvest

Edasi kulgeb tee keset vett. Ühele poole jääb järv, teisele poole aga midagi vesise luha laadset ning lai riba vaba vett otse tee ääres. See paistab olevat lindude paradiis. Seal on ennast sisse seadnud mitu luigepaari. Teeäärsetel puudel kraaksuvad varesed. Ei lase, kurivaimud, inimesel rahus loodust nautida! Kaugemal tee peal on näha kajakaid, üks suurem must lind püüab samuti kajaka kombel kala. Varesed tavaliselt nii ei tee, pealegi paistab lind varesest suurem olevat. Ju ta kormoran on.

Tee läheb vete vahel veel tükk maad edasi, kuni eemalt hakkab paistma elurajoon ning sinna pääsu sulgev värav. No ega õige eesti mees ometi tuldud teed mööda tagasi minema hakka.Kaart näitab, et varsti peaks kuskilt jälle mingi rada algama, aga esialgu on ees paras rägastik.

Siin pole rattaga sõitmisest enam juttugi. Hea, kui ratast käekõrval lükata annab, aga üldiselt tuleb seda kogu aeg suurematest või väiksematest maha langenud puudest üle tõsta. Vahepeal tundub, et maastik muutub paremini läbitavaks, aga siis on vastas jälle tõeline padrik koos murdunud puudega. Üks suur mänd on ka aia sisse nii suure augu teinud, et mahume sealt koos ratastega läbi pugema.

Jõuame välja Vana-Tartu maanteele. Sõidame mööda sealset kergliiklusteed mõnisada meetrit edasi ja näeme, et oli täiesti õige otsus järve äärest maanteele kolida, sest rägastikus ragistamine oleks lõppenud üsna suure ja vett täis kraavi juures, mis meie teekonnale nagunii lõpu oleks teinud. Teekonna viimane osa kulgebki mööda Vana-Tartu maanteed ja seal ju ühel pool teed kah puhas loodus, aga see pole enam päris see.

Et meie käigul ka mingi praktiline tulemus oleks, korjasime üles teekonnal nähtud prahi. Arvestades, et mingit inimtegevust ei peaks seal olema, kogunes teekonna lõpuks päris palju sodi. Foto: Sander Ilvest