Ema võitleb tütre meelerahu eest: «Kas peame ootama, kuni noor käe enda vastu tõstab?»

Hanna-Liisa ja tema ema Külliki Vunk. Foto: Sille Annuk

Vaimse tervise abi peab olema noortele hõlpsamini kättesaadav, kordub loosunglik lause tähtsate ametimeeste sõnavõttudes. Tartu Herbert Masingu kooli 7. klassi õpilase Hanna-Liisa ema Külliki Vunk on pidanud lõputut võitlust selle nimel, et tema laps saaks hädavajalikku psühholoogilist ja psühhiaatrilist nõustamist.

Suurte heledate silmadega Hanna-Liisa on oma 14 eluaasta jooksul üle elanud mitukümmend operatsiooni. Ema Külliki kuulis juba 30. rasedusnädalal, et suure tõenäosusega sünnib tema kolmas laps vesipea ja seljaajusongaga. Kardetud diagnoos osutuski tõeks ja pisikest piigat ootasid ees arvukad lõikused. Juba ühepäevaselt tuli Hanna-Liisal üle elada seljaoperatsioon. Tüdruk oli vaid kuu aega vana, kui talle tehti peaoperatsioon ja paigaldati šunt, mis aitab vabaneda liigsest vedelikust aju ümber.

Süngetest prognoosidest hoolimata arenes tüdruk eakohaselt, käis tavalasteaias ja õpib koolis tavaprogrammi järgi. Õues ja koolimajas liigub ta ratastoolis, kodus suudab õige pisut kõndida, toetudes keppidele või toaseintele. «Ortooside abil saan natuke kõndida küll, aga kardan paaniliselt kukkuda,» ütleb tüdruk.