/nginx/o/2022/10/28/14927397t1h1666.jpg)
Ahistava jälitamise juhtumid on eriilmelised, sageli kasutab ahistaja kannatanu suhtes mitut ahistavat käitumisviisi ning suurema osa ahistava jälitamise juhtumeid Eestis panevad toime ohvrite praegused või endised lähisuhtepartnerid, selgus justiitsministeeriumi analüüsist.
2017. aastal jõustus ahistava jälitamise kuriteokoosseis. Selle järgi on ahistav jälitamine teise inimesega korduv või järjepidev kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil tema tahte vastaselt eraellu sekkumine, kui selle eesmärk või tagajärg on inimese hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine.
Igal aastal registreeritakse keskmiselt 200 ahistava jälitamise juhtumit. Ekspertide hinnangul on registreeritud kuriteod vaid jäämäe tipp – enamik tegelikest ohvritest kas ei tea, mis on ahistav jälitamine või ei soostu abi otsima.
Justiitsministeeriumi analüüsitalituse tiimijuhi Laidi Surva sõnul on ahistav jälitaja sageli ohvri endine paarisuhtepartner. «Sellisel juhul on sagedamini olnud ahistajaks mehed, kes keelduvad aktsepteerimast, et nende suhted on lõppenud ega lase oma endistel partneritel eluga edasi minna. Esinenud on ka juhtumeid, kus ahistajaks on kolleeg, juhututtav või täiesti võõras inimene,» ütles Laidi Surva.
Ta lisas, et ehkki statistika järgi on lõviosa ahistavatest jälitajatest mehed, esineb ahistajate seas ka naisi.
2021. aastal registreeritud ahistava jälitamise kuritegude puhul võeti kolmel neljandikul juhtudest ohvriga soovimatult või häirivalt kontakti mobiiltelefoni, sõnumite, e-kirjade või sotsiaalmeedia kaudu. Pooltel juhtudest jälitati ohvreid ka füüsiliselt. Veidi enam kui kümnendikul juhtudest seisnes ahistav jälitamine kannatanut solvavate või häirivate kommentaaride, kompromiteerivate piltide või valeinfo veebikeskkondadesse postitamises. Mõnel juhul oli ahistamine põimunud kehalise väärkohtlemise, ähvardamise, eraviisilise jälitamise või lähenemiskeelu rikkumisega.
Paarisuhtepartnerite vahelistes juhtumites väljendab ahistamine laiemat perevägivalla mustrit. «Eriti nendel juhtudel on mõnikord ahistamiseks kasutatud viise, mis kõrvaltvaatajatele tunduvad kahjutud, aga põhjustavad ohvrile hirmu ja ärevust kindlas kontekstis. Sellised näited võivad olla ka pealtnäha süütud kingituste tegemised või lillede töö juurde saatmised, kuigi kannatanu on selgelt öelnud, et ta seda ei soovi,» ütles Laidi Surva justiitsministeeriumist.
Tema sõnul on ka selliseid juhtumeid, kus saadetisel on selge ähvardus või häiriv alltekst – näiteks kingituseks saadetud mudelautod, mille registreerimismärkidel on ähvardus või väikeste summadega pangaülekanded, mille selgituses on kannatanule mõeldud häiriv sõnum.
Ahistava jälitamise juhtumi või kahtluse korral tasub abi saamiseks pöörduda politseisse või võtta ühendust sotsiaalkindlustusameti ohvriabiga. Abi on olemas ka vägivalla toimepanijale, sotsiaalkindlustusamet pakub tuge vägivallast loobumiseks ja selle ennetamiseks.
Lääne ringkonnaprokuratuuri prokuröri Maarja Gustavsoni sõnul saab kannatanu süüteoteatega politsei poole pöördudes anda kohe teada ka lähenemiskeelu vajadusest. «Sel juhul edastab uurija kannatanu soovi prokurörile, kes vastavalt konkreetse juhtumi asjaoludele hindab vajadust esitada kohtule lähenemiskeelu taotlus. Kiiret sekkumist vajaval juhul saab prokurör kehtestada ajutise lähenemiskeelu ka oma määrusega. Süüdimõistva kohtuotsusega on võimalik määrata lähenemiskeeld kuni kolmeks aastaks,» ütles Gustavson.
Ta lisas, et ohver saab lähenemiskeeldu taotleda ka ise tsiviilkohtu kaudu.
2023. aastal teeb justiitsministeerium lähenemiskeelu rakendamise analüüsi. «Selle käigus soovime saada ülevaate, millistes olukordades lähenemiskeeldu taotletakse, millised on lähenemiskeelu kaalumisel sellest loobumise põhjused ning kuidas mõistavad kannatanud lähenemiskeelu sisu,» selgitas Surva.
2022. aastal registreeriti 162 ahistava jälitamise kuritegu ehk kolm protsenti vähem kui aasta varem.
Ligi kaks kolmandikku ahistava jälitamise juhtumitest panid toime praegused või endised paarisuhtepartnerid, muud pereliikmed või sugulased. Neist omakorda kolm neljandikku seisnesid füüsilises ahistamises, kus ilmuti ohvri koju, töökohta, tuttavate-sugulaste juurde vm kannatanuga seotud kohtadesse. Üldjuhul lisandus sellele häirimine digivahendite ehk mobiiltelefoni, sõnumite, kirjade ja sotsiaalmeedia vahendusel.
90 protsendil juhtudest oli toimepanija mees. Meessoost ahistaja keskmine vanus oli 42; noorim 18, vanim 71 aastat. Naissoost toimepanijate puhul on keskmine vanus 46; noorim 27, vanim 61 aastat.
48 protsenti ahistava jälitamise kuritegudest registreeri Tallinnas ja Harjumaal, 24 protsenti Ida-Virumaal ja kuus protsenti Pärnumaal. Üksikuid juhtumeid on registreeritud aga kõikides maakondades.
/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)