/nginx/o/2022/10/29/14927890t1he786.jpg)
/nginx/o/2023/04/07/15244443t1h52cb.jpg)
Muna näol on tegemist evolutsiooniliselt kujunenud üsna praktilise lahendusega viljastatud munarakus oleva embrüo reeglina kehaväliseks suureks kasvamiseks.
Luubi all ⟩ Munad ja fallosed
Munemine on levinud protsess. Osal juhtudel, näiteks kaladel jäävad koes olevad munad (marjad) ootama neid viljastavaid seemnerakke. Lindudel peavad seemnerakud jõudma ikka emaslinnu kehasse ja siis saab munarakk viljastuda; seejärel moodustub selle ümber albumiinist pehme kaitsekest ja sellele omakorda kaltsiumkarbonaadist kate. Siis ongi muna valimis ja reeglina see väljub linnust, peenem ots ees, et kehaväliselt saaks embrüost tibu. Lind peab pakkuma talle vaid sooja ümbrust ehk seda hauduma.
Munadega on ka selline lugu, et osa linde suudab väljutada ka viljastamata mune – pardid, kanad, kalkunid. Neid me siis sööme ja värvime. Kui muna on saanud kesta, siis seda enam viljastada, vähemalt loomulikul moel, ei õnnestu. Munemine on looduses väga levinud tegevus ning seda harrastavad kalad, koorikloomad, kahepaiksed ja limused, aga mõned imetajadki. Kukkurloomadest on muneja näiteks nokkloom.
Eesti rahva uhkuseasi
Munejate suguelu on ka üsnagi mitmepalgeline, sest mitte kõigil lindude isasisendeil pole säilinud peeniseid. Partidel on peenised olemas, aga kotkastel näiteks pole. Niivõrd suursugune tegelane, vähemalt inimese jaoks, ja peeniseta? Ehk on siin mõtlemisainet, kas fallokraatlik kultuur ja selle ilmingud on ikka nii loomulikud, kui inimühiskonna mingi osa rõhutama kipub. Teadmine, et imetajatelgi on munad – munarakud siis – on Eesti rahvusliku uhkuse asi. Nimelt 1827. aastal avastas Karl Ernst von Baer koera lahates selle, et imetajatelgi on munarakud. Nii et neli aastat veel ja siis tähistame munaraku avastamise 200. aastapäeva.
Suurim tänapäevase elusolendi muna on jaanalinnu oma – see on üle 15 cm pikk. Vanema kehakaaluga võrreldes suurima muna muneb aga kiivi: muna kaalub viiendiku emalinnu kehakaalust. Väikseim linnumuna kuulub mesilasesuurusele koolibrile, kelle muna kaalub vaid 25 milligrammi ja on vähem kui seitsme millimeetri pikkune.
Loomariigi väikseimad munad kuuluvad aga vastsekiinlastele (Zenillia pullata): nende läbimõõt on vaid 20 mikromeetrit ning need kaaluvad vaid kaheksa miljardikku grammi.
Eks asjaolu, et munad näevad välja sellised kivised (linnumunad) või justkui mingi puru ja neist tärkab elu, ongi peamine põhjus, miks neist on saanud nii imetluse objektid kui ka erinevate imede sümbolid.
/nginx/o/2023/04/07/15244444t1h1df2.jpg)
Lihavõttemunad ja -jänesed
Munamaailma «müstika» sobib loomulikult kokku tekke, sünni, surma, igavese elu ja kes teab mis müütidega veel. Need on ju ühtviisi kaunid ja samas üsna ümmargused asjad.
Elu-olugi on ajalooliselt olnud selline, et päris paljudes piirkondades hakkas talve lõpu poole varutud toit lihtsalt otsa saama ja siis oli vaja sellele selgitust. Mõistagi oli vaja nälgimine ehk paast pühaks ja oluliseks kuulutada. Ja paastul, nagu teame nüüd, on ehk tervendavaidki aspekte, et vältida pideva õgimisega kaasas käivaid hädasid. Ning paastumise lõppu sobis ju igati hästi munade kugistamine, nagu ka niiöelda ei millestki elu tekkimise sümboli pühaks tegemine.
Muna olevat kristlikus mütoloogias justkui tühjaks jäänud koobas, kust roomlaste hukatud neitsist sündinud Jeesus olevat üles ärganud ja ära kõndinud. Eks need lood olegi sõna otseses mõttes usu küsimused. Sama veider on ju tänapäevases kontekstis munadega ringi kondava jänese tegelaskujugi. Ilmselt võib sellele samuti leida miljon selgitust, ja sigima on jänesed ju tõepoolest meistrid.
Jänese puhul on tavaline ka see, et kevaditi näeb neid üksikutena ning loodushariduseta inimestel on tänapäevalgi ettekujutus, et oh vaeseke, üksi jäetud. Mõni jälle mõtleb, et mis siin rongaemast rääkida – jäneseema on veel hullem laste mahajätja. Nii tegelevadki metsloomakaitsjad just kevadisel ajal ohtrate jänesepoegadega, kelle mõni osavõtlik on «ära päästnud» – paraku enamik neist sureb, sest inimene neid üles kasvatada ei oska. Teine kõrval arvab, et äkki jänesel polegi ema, kellest ta sündinud. Ema on ikka olemas ja seega: jätke jänesepoeg sinna, kus ta on. Ema siiski mäletab, kuhu karvapall jäetud, ja ise läks ta toitu otsima.
Lihavõttejäneste lugu on aga veel omapärasem, sest keskajaks oligi kujunenud arusaam, et jänes on hermafrodiit, kes pidavat olema kristliku partenogeneesi ehk neitsist sündimise parim kehastus. Luterlikus kammitsetud ja ornungit rõhutavas olemismudelis sai jänesest koguni laste headuse ja halbuse üle kohtumõistja. Ilmselt siis küttis turja tuliseks, kui sai aru, et laps pole päris ontlik olnud.
Võimalik, et see jänesemotiiv on kandunud ka nüüdisaega: kust mujalt see Püha Graali koobast kaitsev verejanuline tapjajänes, kes astub üles ühe kurjema tegelasena Monty Pythoni ja Püha Graali religiooniajaloolises linateoses, välja kargas.
Asjaolu, et tänapäeval me teame, et jänesed pole hermafrodiidid ja ammugi mitte munejad, ei takista inimestel kord aastas võtmast röögatut kogust mune, neid kõvaks keetmast, ära värvimast, võidu puruks koksimast ja siis ka nahka pistmast.