Spordis ja metsaäris on omal kohal nii hasart kui ka maskotid

Foto: Timber AS

„Olin lapsena aktiivne tugitoolisportlane. Vaatasin algul mustvalgest, hiljem värvitelerist ära kõik suurvõistlused, mida ETV-s vähegi näidati. Olümpiamängude avatseremoonia oli tõeline pidupäevasündmus ja olime perega kõik teleka ette nagu naelutatud. See kaasahaarav elevus, mis sulle läbi ekraani mugavalt koju kätte tuleb… Spordivõistluse võrdlus metsaoksjoniga pole minu jaoks tekkinud tühja koha pealt,“ ütleb Timber.ee metsaspetsialistidega vestelnud Kadri. Heatahtliku ja jutuka inimesena oli ta nõus oma seisukohti ja teekonda oksjonikeskkonnani põhjalikumalt kirjeldama – ehk on teistel sellest kogemusest midagi kõrva taha panna.

„Suured asjad algavad väikestest ja üksikasjad on tähtsad. Vanavanemate elutoas oli näiteks eraldi riiulil kaks vahtkummist loomakest. On tänaseni. Võtsin neid sealt väikse lapsena aeg-ajalt alla, uurisin ja imetlesin. Mulle osteti ka suveniiriks punase nokamütsi ja tepitud jakiga Vigri. Tema valgeid vuntse kammisin meelsamini kui mõnel nukul juukseid. Tollel ajal oli see ikka mega-eksootika! Ja palju seda metsamüüki siis inimesel ikka elus ette tuleb – enamasti on elusündmus, ja on, mida isegi järgmisel põlvkonnal meenutada. Hea, kui see mälestus pole mõru. Ja uue metsa pealekasvamine on ise nagu olümpiamängud – annab pikalt oodata. Hiljuti finišeerunud metsamüük oli minu jaoks väga sportlik suursündmus mitmel põhjusel,“ mõtiskleb Kadri.

„Teades üha rohkem, mis inimesi raiet või metsakinnistut müües mõjutab – piirab ja samal ajal innustab, saame pseudoteooriaid hästi kummutada, metsaomanike traumat vältida ning muuta metsamüük ainult häid emotsioone pakkuvaks sündmuseks. Inimeste kogemus ehedal kujul on asendamatu info nii AS-i Timber teenuse kvaliteedi tõstmiseks, kui ka metsaturu üldiseks parendamiseks ja teavitustööks,“ kinnitab Aron-Ken Veedla, Timber.ee metsaspetsialist.

Mis kasu on jooksmisest, kui oled valel teel?

Sport ei jäta kedagi külmaks. Tähtis on ise mitte külma saada. Sama on metsamüügiga. Suurtel spordisündmustel on eriline aura ja isegi laps saab aru, et tippklassis osalemiseks peab olema oma ala spetsialist, andma endast maksimumi ega tohi alatult petta. Sellepärast teevadki tippspordis kaasa vaid võimekad ja valitud. Kui tuntud atleet teeb maailmarekordi, aga jääb keelatud võttega vahele, siis avalik häbi kleepub külge nagu pigi. Seda higiga koos maha ei pese. Täna levib ükskõik milline mainekahju sotsiaalmeedias kiiresti. Ja kui üks sportlane läheb sohiga võistlust solkima, siis kahjuks on üldistus pealtvaatajate seas, et ju susserdavad kõik teisedki, kerge kujunema. See on Kadrilt mõtlemapanev tagasiside. „Mõistsin, et kui tahan metsa müüa, siis säästuspurdi ja dopingutegijatel pole tippliigasse asja. Tundus loogiline, et minu jaoks parim tulemus ja hinnarekord sünnib konkurentsi tingimustes – nii tuli ka valik metsaoksjoni kasuks,“ väidab naine. „Oksjon ongi võimalus saada oma vara eest mitte ainult turuhinda, vaid tihti kujuneb lõplik müügihind sellest oluliselt kõrgemaks – ka juhul, kui metsa majandamisele on seatud piirangud,“ kinnitab AS-i Timber nimel Aron-Ken Veedla.

Keegi pole kohe tark

„Arvan, et lisaks iluuisutajate sädelevatele kostüümidele olid just kaadrid lumistest metsadest see, miks mulle vanasti talisport rohkem meeldis kui suvised staadionialad. Natuke naljakas on tagantjärele selle suusa-teemaga ka, sest väikese lapsena – Nykäneni ja Levandi hiilgeajal – mõtlesin muide aastaid, et mäesuusahüpetel on tähtis kõrgus. Kuigi ei suutnud tegelikult selgeks mõelda, kuidas nad seda seal mäe peal siis mõõdavad. Piinlik oli küsida ja rumal välja paista – ma ei talunud, kui keegi isegi heatahtlikult muigas. Olin iseteadlik, aga internetti ega nutiseadmeid ju polnud, mille abil ennast harida. Oli hea tunne, kui lõpuks selgus, et tegelikult hüpatakse ikkagi kaugust. Näed, kuhu teadmatus viib! Eikuhugi!“ viskab Kadri enda üle nalja. „Olgugi, et täiskasvanu – kui oma raieküpset metsa esimest korda müüd, oledki nagu see ebalev laps – küsimusi on palju, aga vastuseid vähe. Samal ajal tajud olukorra tähtsust ja vastutuskoormat. Kaardimängus öeldakse näiteks, et kui vaatad lauas ringi ega oska öelda, kes on tüssatav, siis oled see järelikult sina ise. Üks tuntud sportlane on kunagi öelnud, et sport on armutu. Kui ise ei tee, siis tehakse sulle! Kes ütleb, et metsamüügiga nii pole? Kui tegin raieotsuse, tahan kindlasti aadetega ostjat, kellel selge asjaajamine. Petturitega toimivat meeskonda ei moodusta ja luurele ei lähe,“ on Kadri veendunud. Kes on see kohtunik, kes ütleks, milline on väljaveetava puidu tegelik hind ja milline mehhanism selle täpsustaks ja tagaks?

Võõras raha kõrvetab ostja tasku

Juba enne, kui Kadri tuttava soovitusel omale metsakorralduskava lasi koostada, olevat nii talle kui ka abikaasale hakanud telefoni teel kaela peale käima mingid tundmatud meesterahvad, kelle nimigi meelde ei jäänud. Ja nii peaaegu kaks aastat. Ei õnnestunud teada saada, kuidas metsaomanike telefoninumbrid üldse olid hangitud. „Kuidas on võõrastele inimestele teada, kes sa oled, kus sa oled ja et midagi üldse müüa oleks, kui sa pole mitte kuhugi ühtegi päringutki saatnud?“ kirjeldab naine oma künklikult alanud raieõiguse müüki. „Helistajate tekitatud vastumeelsus kogu müügiprotsessi suhtes osutus sõna otseses mõttes hüppelauaks oksjonikeskkonda timber.ee, mille avastasin omal käel guugeldades. Ja hea oli, et nii läks! Ei tundunud see tundmatute huviliste telefoni teel pakutud hind kuidagi õiglane. Ega veennud ka nende väide, et hind on sellepärast nii kõrge, et pakkuja on metsatehnikaga lähistel ja saaks kaasikule lähipäevil kohe peale lennata. Kohe ka ostusumma üle kanda,“ ütleb Kadri. „Vara, mille eest raha saad, on sinust enesest kaks korda vanem – kuidas saab hind olla vähemalt poole odavam, kui arvan olevat,“ ja ta on ilmselt õigustatult irooniline, kui lisab: „Metsamüügi õnnelik lõpp oli seda üllatavam, kuna suhtumine jätab tänapäeval ju igal pool soovida. Kui Eestis näiteks vastupidises rollis – ostajana – poodi lähed, siis vaata ise, kuidas kauba üles leiad… Isegi püksipaari ostmisest võid saada halva mälestuse kogu ülejäänud eluks, sest müüjal puudub teenindavaks tööks elementaarne oskus.“

Rõõm purustab sada muret

„Timber.ee guugeldatud kliendilood ja karikatuurid olid kohe kümnesse ja võtsid pinget maha. Tundsin ennast nendes hästi ära ning sain aru, et ma pole oma peataolekus üksi. Hea oli teada, et Eestis ikkagi leidub ka selliseid metsafirmasid, kes sinu erisooviga viitsivad arvestada ega üritata kohe seitset nahka seljast koorida,“ ütleb Kadri ning jätkab: „Panin oma metsa pärast põhjalikku konsultatsiooni oksjonile viis kilo kergema südamega. Asjaajamine AS-i Timber metsaspetsialistiga osutus kiireks ja selgeks ning kõik mu enese arvates rumalad küsimused said halvakspanuta, viisakalt ja põhjalikult vastatud. Ning mis samuti tähtis – konsultatsioon oli tasuta ning tajusin siirast hoolivust,“ kiidab naine metsamüügiralli reportaaži kokkuvõtteks.

Võit on selle mängija päralt, kes teeb eelviimase vea

ASi Timber metsaspetsialist Aron-Ken Veedla Foto: Timber AS

Aron-Ken Veedlale, Timber.ee metsaspetsialistile ei ole metsaoksjoni võrdlus spordisündmusega tegelikult võõras. Ta on kommenteerinud, et spordiga seondub ennekõike oksjoni käik: „Raieõiguste oksjonitel on kõik pakkumised laivis timber.ee kodulehel näha. Oleme üsna sagedasti kuulnud, et metsafirmad ikka satuvad hasarti ka, kui viimaste pakkumiste hetk käes ja konkurendile ära teha tahetakse. Tihti kerkib oksjonil ostja hind osalt hasardist, osalt sportlikust mõõduvõtust tingituna kõrgemale, kui eelnevalt kalkuleeritud ja otsustatud hinnalagi, mille juures pidama plaaniti jääda. See kõik on metsaomanikule aga lisatulu. Kõigile osalejatele jääb seejuures rõõm – oksjoni võitjale võidurõõm, et sai oksjonilt kauba kätte. Teise koha omanikule kahjurõõm, et nii palju ikka maksma ei pidanud kui võitja. Ja omanikule rõõm suuremast tulust. Oksjonil osalejad ju ei tea, kellega võidu pakutakse. Ja me saame ikka väga tihti pärast oksjonit kõnesid küsimusega, et kellega ma nüüd võidu pakkusin? Seda teemat võiks veel pikalt lahti harutada…“ Veedla sõnul kinnistuoksjonitel eespoolkirjeldatud hasarti pakkumises ei ole: „Pakkumised tehakse n-ö suletud ümbriku meetodil ja ükski pakkuja ei tea teiste pakkumiste sisu. See selgub alles hiljem, kui koostatakse protokoll, kus on summad kõigile pakkujatele näha. See on nagu finiširaport, kust siis selgub, kes konkreetse objekti puhul kõige kõvem pakkuja ehk võitja oli. Taaskord on emotsioonid sealgi sarnased raieõiguse oksjoni lõpuga – kes vangutab pead, et kuidas keegi teine nii palju maksta sai; kes arvab, et mõni teine on puhtahull. Ja võitja saab rõõmustada võidu üle.“

Harjutamine teeb meistriks

Raieõiguse müük oksjonil, mille kasuks Kadri lõpuks otsustas, andis hea tulemuse ja oli nagu üks äge jõukatsumine oma lävendi, sihi ja hasardiga, kuid müüja otsa ette murest külma higi ei tekkinud. „Kõrgel tasemel organiseeritud metsamüük peabki saama Eestis harjumuseks,“ kinnitab Veedla ja lisab: „Harjutame järjekindlalt oma kliente kvaliteetse teeninduse, tasuta konsultatsiooni, läbipaistva korralduse, selgepiiriliste kuludega. Koostöö AS-iga Timber harjutab kõiki Eesti metsaturul tegutsejaid maksma kinnistu- ja metsaomanikele õiglast hinda ning meie igapäevatöö on innustada metsaäri juhtivtegijaid oksjonitel kaasa lööma.“

Kui ka Sina soovid sõuda oma raieõiguse või metsakinnistu müügiga võiduka finišini, samuti vajad kindlustunnet lepingute sõlmimisel ja raietöödel, võta ühendust meie kogenud spetsialistidega! Konsultatsiooniks ja päringuks helista 666 5050 või kirjuta [e-mail]

AS Timber, Narva mnt 36 Tallinn, www.timber.ee