SÕLMKÜSIMUS ⟩ Kas eesti kirjandus vajaks puhastust?

Arusaama, et värvilistel justkui ei olegi õigusi ega väärikust, kultiveerivad ka teatud lood August Kitzbergi kogumikus «Kuri kuningatütar». FOTO: Taavi Sepp Foto: Taavi Sepp

«Kuningaproua, käskige mis tahes, niger on valmis, niger kuulab sõna.» Eesti lastekirjanduse sügavustes magav rassism ületab kõik, mida Kurrunurruvuti saare kuninga nahavärvi pärast muretsejad ette võiks kujutada.

Tänavu hilistalvel üllatas kirjandushuvilisi teade, et lastekirjaniku Roald Dahli lood on ilmunud Suurbritannias nüüd ka poliitkorrektseks kirjutatud kujul. Kirjastaja ja kirjanik Tauno Vahter on teinud tähtsamatest muudatustest hea kokkuvõtte ajalehes Sirp ilmunud artiklis «Kas sa «Džuudokvääre» oled lugenud?». Seega tsiteerigem: «[I]galt poolt eemaldatud sõna «paks», tegelasi on muudetud sooneutraalseks, parukatega nõidade kohta on lisatud vabandav märkus, et parukate kandmises pole midagi halba, vapustava härra Rebase kolmest pojast on saanud üleöö kolm tütart» jne.

Vahter osutab, et kui varasematel aegadel on tsensuur olnud riiklik, siis nüüd tuleb initsiatiiv erasektorist ja vabatahtlikult. Erasektori võib jällegi jagada kirjastajateks, kes ennetavalt pelgavad, et mõni tundlikum hing võib riskantsemalt sõnastatud teoste (uus)trükkide peale solvuda, ja puhastustulle uusi puid pidevalt alla panevateks sotsiaalse õigluse aktivistideks. Ning küllap on oma viril vilepillisoolo esitada ka meedial.