Helgi Erilaid: «Õudne on otsesaates naerma hakata»

Helgi Erilaid Foto: Peeter Langovits

Nagu kvaliteedimärgiga ajakirjanikele kohane, ei ole ka Helgi Erilaid ülearu palju iseendast rääkinud ega intervjuusid andnud. Üks vähestest on Postimehe arhiivis säilinud, kus 25 aasta eest oli küsitlejaks nüüdseks samuti juba manalamees Jüri Pino.

«Hääl ei ole enda teha, hääl antakse,» ütleb Raadio 2 saadete juht Helgi Erilaid. «Kunagi, kui Eesti Raadio ülikoolist talentide ja peidetud annete leidmise korras uusi hääli ja uusi tegijaid otsis, leiti, et minu hääl võiks raadiosse ja «Päevakajasse» sobida ja nii ma siia sattusin ja jäin.»

Kas raadiotöö on nii, et algul teed, mis kästakse, õigused ja oma saade tulevad ajapikku?

Praegu võib juba öelda, et oleneb raadiost. Minu kogemused on ainult Eesti Raadioga ja siin, näiteks, ei ole noori lubatud uudiseid lugema. Uudiste lugemine oli diktori asi, seda tuleb teha väga hästi ja väga professionaalselt.

Varem ei olnud nii, nagu praegu, et kes on korra mikrofoni näinud, võib kohe tulla otsesaateid tegema. Tollal tehti kõigepealt häälekooli ja otsesaateid peaaegu ei olnudki. Nüüd on aeg edasi läinud ja värskeid hääli palju.

Kõla lahke laulukaja läbi meie koolimaja?

Mitte päris nii. Mimmi mõisas mängis muusika, ümber tamme klambri moodi mõõnas, tammus inimmass ja mängumehed Mulgimaalta, mõisa kambris lamas Alma tummalt murest ammu murtud. Seda tuleb hästi kiiresti öelda.

Kas teile DJ võib öelda?

Ma ei tea. Ma ise nimetaksin ennast toimetajaks. Ei tea, kas eesti keeles peaks üldse kellegi kohta DJ ütlema, kuigi seda sõna igal pool kasutatakse. Saatejuht oleks ehk õigem.

Kuidas saab inimene muusikast nii palju teada?

Peab oskama entsüklopeedia lahti võtta. Rokientsüklopeediaid on maailmas tohutu hulk, ega siis kõike ei saa peas kanda. Ma ei ole kunagi üritanudki seda kõike endale pähe toppida ja vähemalt aastaarvude peale on mul võimatult halb mälu. On arvutid, on Internet, mida ma küll harva kasutan, sest ma eksin seal ära, ei ole viitsinud õppida. Aga ma luban, et õpin.

Peast ma ei räägi, ikka on tekst ees. Sest tekst on fakte täis ja nagu ma ütlesin, ma ei leia, et peaks neid pähe õppima. Ja kui kõigepealt jutt kirja panna, on tulemus parem.

Helgi Erilaid arvab, et olla hääl raadios on täiesti piisav tuntus. Foto: Peeter Langovits

Kas te mängite oma plaadivarusid?

Nii seda kui teist. Siin, Raadio 2s on võrdlemisi viisakas fonoteek, kust leiab ka juba igasugust muusikat, mitte ainult tümpsumist. Aga kui tahad mängida asju, mida teised ei mängi, tuleb ikkagi oma plaaditagavarade poole pöörduda. Minu plaadid on küll suures osas vinüülplaadid, on kassette ja isegi linte. Keegi neid enam suurt ei kasuta, aga minul on nad siin veel olemas.

Mis muusika see on, mida keegi teine ei mängi?

Ma olen blues'ihull. See on muusika, mida haruharva kuuleb, aga mis minu meelest vääriks mängimist. Ja kuna see muusika mulle nii väga meeldib, kasutan ma võimalust, aeg-ajalt küll kartes, et mängin seda liiga palju. Aga kuna kusagilt mujalt seda Eestimaal vist eriti ei kuule, siis ma usun, et tund aega nädalas ei ole liiga palju.

Misasi see blues üldse on?

Blues on mustade muusika, mille juured on Aafrikas. Oma praegusel kujul on ta pärit Mississippi puuvillapõldudelt, kus mustad mehed tööd rabasid ja omaenese lõbuks laulu lasksid. Laul oli olukorra tõttu muidugi nukker: peamiselt kadunud armastusest. See töö raskuse leevenduseks lastud laul, niinimetatud deltablues, on aluseks blues'i edasistele variatsioonidele, sest blues on aja jooksul palju muutunud.

1930. esile tõusnud kitarrist Robert Johnsoniga on seotud üks legend. Ta tahtis noores eas väga bluuskitarri mängima õppida. Käis vanemate meeste sabas ja lunis muudkui, et õpetage ja õpetage, aga keegi ei viitsinud temaga tegelda. Siis ta kadus, tuli ühel ilusal päeval tagasi ja oskas fantastiliselt kitarri mängida.

Mille peale tekkis legend, et ta läks neljapäeva öösel ristteele ja kohtus seal saatanaga. Saatan on selline vana must mees, kes siis häälestas kitarri niimoodi, et seda sai mängida nagu kulda, kuid selle eest pidi ta oma hinge vanale mustale mehele andma. Keegi ei tea, kas see on tõsi või mitte.

Siin seina peal on BB Kingi pilt. Tema on blues?

Jah, tema on väga blues. Mulle oli suur elamus teda nüüd elusast peast Tallinnas näha. Kui sa oled inimest aastakümneid eemalt imetlenud, pole iial lootnudki teda laval näha või temalt foto peale autogrammi saada, siis see on ikka elamus küll.

Teised sama kuulsad, John Mayall, on siin käinud, sain teha temaga pisikese intervjuu, kontserdil olla. Tema on üks valge blues'i isasid. Jälle teistsugune elamus, sest tema blues on teistsugune. Head näitlejad on mõlemad, suudavad isegi meie publiku kaasa tõmmata.

Otis Grand oli siin, tema on noorema põlvkonna mees, kes tahab blues'i moodsamaks teha ja see õnnestub tal päris hästi. Vahepeal oli blues natukene surnud seisus, siis tuli uus tõusuaeg.

Mis on raadios kole?

Kõige hullem on, kui oled otse-eetris, pead lugema tõsist teksti ja miski ajab sind naerma. See on nii kohutav, et seda ei oskagi kirjeldada. Viimati, kui see minuga juhtus, hakkasin ma köhima, et kuidagigi naeru tagasi hoida.

Kui juhtub selline asi, et miski sind äkitselt pööraselt naerma ajab ja sa näed, kuidas ka produtsent vappub ja turtsub, surud endale küüned peopessa, et oleks valus, et ei ajaks naerma, aga mitte midagi ei aita.

Kusjuures ei teagi, mis just naerma ajab. Midagi väga tillukest ja iseenesest muus olukorras üldse mitte naljakat. Aga otsesaates on see naljakas.

Mikrofoni olen ma ka lahti unustanud, aga midagi hullu pole juhtunud. Praktiliselt ei ole enam võimalik mikrofoni lahti unustada, sest nupp ei ole õnneks minu, vaid produtsendi käes.

Kas pudilõug võib raadios töötada?

Ei ole hea. Pikapeale muidugi harjub kuulaja sellega ära, kui kõneleja on äärmiselt huvitava jutuga, kui tal on palju öelda ja anda. Aga hea ei ole.

Helgi Erilaid Foto: Peeter Langovits

Mis te teete, kui te midagi ei tee?

Kodus olen. Kui ma olen väsinud, täiesti läbi, siis istun tugitoolis ja vaatan telekat. Ma ei vaata muidugi valimatult ükskõik mida, põhiliselt häid filme. Raadiot ma, piinlik küll, kodus ei kuula. Küllap sellepärast, et ma olen liiga kaua selle asja sees olnud ja tean täpselt, mismoodi raadiot tehakse.

Kes on teie kuulaja?

Ma ei tea, kes mind kuulab. Ehkki ma natukene aiman. Ma arvan, et need, kes kuulavad näiteks hommikul Allan Roosilehte, ei kuula mind, sest meil on erinev stiil, erinev muusika ja erinev info, mida me anname. Aga olema peab minu meelest nii ühte kui teist. Ma ei kujutle, et mind kuulaksid sajad tuhanded, aga mul oleks hea meel, kui mõned tuhanded.

Kas te ei karda, et Allan Roosileht nüüd solvub?

Ma ei ütle ju, et Allan Roosileht teeks oma saadet halvasti, me oleme lihtsalt erinevad. Tema saated on noortele, väga nooruslikud, väga reipad. Hommikul peabki see nii olema.

Need saated, mida mina õhtuti teen, on teistsugustele inimestele. Allani publikule oleksid need arvatavasti igavad. Hea tunne on ikka, kui keegi kuulab, kui keegi ütleb: kuulasin eile sinu saadet, tore oli.

Milline oli teie emadepäev?

Mingit erilist tralli selle ümber pole kunagi olnud. Kui minu oma ema veel elas, siis käisin ma teda õnnitlemas. Praegu küll mingit erilist tähistamist ei ole.

Mulle üldiselt pühad ei meeldi. Ma ei teagi, miks õieti. Kõik on sassis, kõik on valesti. Äkki on vaba päev seal, kus ta olla ei tohiks, äkki on tööpäev seal, kus ta olla ei tohiks, äkki on mitu vaba päeva järjest ja mõtled, mis selle ajaga nüüd peale hakata. Eriti kui meenub, mis kõik ära teha tuleb. Tavaliselt ei jõua midagi teha.

Kuidas te puhkate?

Puhata tahaks reisides. Tahaks veel korra Londonis käia, väga meeldiv oli. Kreekat tahaks näha, Taj Mahali vaataks üle, Sixtuse kabeli lae, Empire State Buildingi otsast vaataks alla. Maailm on suur, unistused ka.

Viimastel aastatel ma ei olegi puhanud. Ma pole Tallinnast ära saanud ja kui ma juba siia jään, siis käin ka saateid tegemas. Viimane korralik puhkus oligi kaks suve tagasi Londonis.

Millal teil viimati oli ebapiisavalt sularaha?

Mu jumal! Sellele küsimusele on nii lihtne vastata, mul on kogu aeg ebapiisavalt sularaha. Ma püüan poodides käia nii vähe kui võimalik, ainult siis, kui see on juba möödapääsmatu.

Argise elu saab ikka ära elatud, aga reisidest tunnen ma tõsist puudust. Ja sellele raha ei jätku.

Kõige kallim vara olla lapsed.

Muidugi. Mul on poeg, kes on ülikooli lõpetanud ja töötab Rahvusraamatukogus. Aitab mul raadios «Taevatrepi» saadet natuke teha ja kirjutab «Õhtulehes» filmiarvustusi.

Helgi Erilaid Foto: Peeter Langovits

Kas teile meeldib tuntud olla?

Ma ei ole tuntud. Loodan, et ei ole. Kuigi, ükskord ma läksin kellaparandusse ja härra, kes mu kellaga tegeles, ütles: ma kuulan teie saateid küll, need meeldivad mulle.

Kui selliseid asju juhtub, siis ühtpidi on see tore – inimene, keda sa esimest korda näed, ütleb, et see, mida sa teed, meeldib talle.

Teiselt poolt – kui sa oled hääl raadios, siis sellest piisab. Rohkemat, nägupidi tuntust ei ole nagu enam vaja. Aga väike tähelepanu on ikka meeldiv.

Kas Eestis on meeste-naiste ebavõrdsus?

Ma ei ole selliseid asju uurinud. Kui ma kunagi Rootsis juhtusin käima, oli seal küll hirmus feminismilaine, sealsed naisajakirjanikud olid diskrimineerimise peale kole vihased, et kuidas neid ikka rõhutakse ja alla surutakse.

Mulle tundus see nii kummaline. Minu meelest siin sellist ei juhtu ja mina lihtsalt ei laseks ennast diskrimineerida.

Kas te autot oskate juhtida?

Ei oska. Muidu olen elus väga iseseisvaks õppinud. Triikrauda oskan parandada, uue korgi sisse keerata, tolmuimejat ei ole veel parandanud. Ma saan asjadega hakkama. Mulle meeldivad masinad. Hetke lemmikmasin on CD-pleier. See on mu igapäevane töövahend.

Kas päris moodne muusika on kole?

Oleneb, mida selle all mõeldakse.

Selline hästi vali ja kole kõmin?

Te olete liiga vana. Moodne muusika on teile see, mis meeldib inimestele alates 12. eluaastast. See ei pea teile sobima. Selle taustal elavad teismelised ennast rõõmsalt välja. Las nad kuulavad, see läheb üle, nad ei jaksa seda kuigi kaua kuulata.

Ma lihtsalt loodan, et nad avastavad endale ka midagi muud. See, mida me nimetame rokiks, on tohutu maailm, väga avar maailm. Seal on kõikvõimalikke stiile ja voolusid, nii palju põnevat, et oleks rumal ainult ühe asja külge jääda. Rääkimata ajaloost, mis noorukeid esialgu ei huvita. Vana pahn, kuid ilma selleta poleks ka nende muusikat. Ma olen püüdnud leida sellist nišši, rääkida asja ajaloost ja mängida mitteigapäevast muusikat.

Millal on mõnus olla?

Kõige mõnusam olemine oli mul viimati BB Kingi kontserdil, kust ei tahtnud üldse ära tulla. See oli, nagu oleksid soojas vannis. Niivõrd hea, et võid kõik enda ümber ära unustada.