OTSE POSTIMEHEST ⟩ Tsahkna: koalitsioonikõneluste raskem osa on veel ees

Kõnelused uue võimuliidu loomiseks on kestnud kaks nädalat, milliste teemade arutelu veel ees seisab ja millal loodetakse jõuda koalitsioonilepinguni, sellest räägime Postimehe otsesaates Margus Tsahknaga (Eesti200).

Poliitikasse tulles üritas Eesti 200 uue erakonnana eristuda senisest poliitikast, kui palju see eristumine õnnestub koalitsiooniläbirääkimistel?

Seekord on läbirääkijatel pärsi kõva mandaat, kolmel erakonnal on riigikogus 60 kohta ja valija andis meile ka maailmavaatelise mandaadi. Eelmise riigikogu koosseisu suur probleem oligi selles, et ilmavaatelist koalitsiooni oli võimatu kokku panna, ükskõik millisesse koalitsiooni oli sisse kirjutatud maailmavaateline konflikt. Just seetõttu eelmised valitsused ka suuri otsuseid ei langetanud, kogu aeg oli mingi omavaheline kisklemine. Seekord on uuendusmeelsuse ja liberaalsuse mõtte sarnasus olemas ja see annabki võimaluse rääkida, mida tegelikult teha võiks. Valijatel on ju mingi lootus, et äkki tulevad muutused ja ollakse valmis vähemalt läbi arutama suuremaid reforme. Kuigi erakondadel on oma programmid, vaatame me siiski asju valdkondade kaupa, et mida tuleks teha paremini, kui on senini tehtud. See on nende läbirääkimiste positiivne pool, teine pool on see, et raha ei ole. Nii et seetõttu tuleb ka vaadata, mida tegelikult on võimalik teha. Mina võtan kehva eelarveseisu kui võimalust, rääkida päris muudatustest. Ehk siis raha jagamise võimalust sellel koalitsioonil ei ole, lihtsaid lahendusi ei ole olemas ja seepärast ma arvangi, et Eesti 200-l, kes küsis ju reformide jaoks mandaati, on selle laua taga väga hea positsioon - tulla värske tuulena sisse ja pakkuda välja lahendusi.

Olete riigivalitsemise teema juba läbinud, kas Eesti 200 tegi oma ettepanekud, kuidas seda riiki teistmoodi valitseda?

Keskendusime praktiliselt kõikides valdkondades personaalsele riigile, mis ongi ju riigivalitsemise põhimõte. Kõigepealt vaatame üle, et kas kõik need 30 aastat tehtud asjad peavad samamoodi jätkuma, kas riigieelarves peavad olema samad kulutused või me saame midagi teistmoodi teha. Meie partnerid on seda osa võtnud väga tõsiselt. Mis puudutab personaalset riiki, siis tavaliselt räägitakse IT-lahendustest, aga IT on ainult vahend, meie räägime sellest, et inimesed ja ettevõtted saaksid personaalseid teenuseid, aga see eeldab ka riigivalitsemise ümbervaatamist ülevalt all. Mitte ministeeriumi poolt inimeste poole vaid vastupidi, kuidas inimeste poolt vaadatuna haldamine välja näeb. Oleme personaalse riigi põhimõtted kokku leppinud, see tuleb üks suur pikaaegne reform, aga tulemuseks on, et inimesed saavad maksuraha eest igal pool Eestis teenuseid võimalikult kõrgel tasemel. See võiks rahuldada ka Eesti 200 valijaid.

Mis saab teisest pensionisambast?

Seda, et teise pensionisamba raha vabaks lasti, päris tagasi pöörata ei saa. Küsimus on, kuidas motiveerida inimesi säästma tuleviku jaoks. Umbusk on ju väga suureks läinud, kardetakse, et äkki raha lihtsalt põleb ära. Oleme arutanud erinevaid variante, nagu tööandja pensioni osa või uutele liitujatele taas kohustuse peale panemine, et nad oleksid teise pensionisambaga seotud. Me ei ole teinud lõplikke kokkuleppeid, kuna neil on pikaajalised mõjud. Need teemad tulevad arutelule järgmisel nädalal. Midagi tuleb meil pensionisüsteemiga teha, sest mõnekümne aasta pärast ei ole riik võimeline enam inimesele senisel kujul pensioni maksma ja see on väga jõhker sõnum. See on üks suur käkk, mis kunagi ära tehti, väga pikaajalise mõjuga ja lihtsat lahendus siin ei ole.

Millised otsused on tehtud tervishoiuvaldkonnas?

On selge, et sellise ravirahastuse süsteemiga Eesti tervishoid jätkusuutlik ei ole. Leppisime kokku, et 2023 aasta jooksul tuleb ravirahastuse mudel üle vaadata, samuti vaadata ka erarahastuse lisandamise võimalust universaalsele ravirahastussüsteemile. Tahame käsitleda tervishoidu ja sotsiaalhoolekannet ühe tervikuna, sest inimese heaolu vaates on nad üks ja sama asi. Põhiküsimus on, kust saada lisaraha. Mina näen siin eraravikindlustuse osatähtsuse tõstmist, aga kuidas see täpselt koos universaalse süsteemiga välja näeb, tuleb arutada.

Mis võiks saada Vene kodanike valimisõigusest järgmistel kohalikel valimistel?

Me ei ole selle aruteluni jõudnud, Eesti 200 seisukoht on olnud sarnane Reformierakonnale, et meile vaenulike riikide kodanikelt tuleks valimisõigus ära võtta. Siin on tegelikult suurem küsimus mitte poliitilises tahtes, vaid selles, kuidas seda on Eesti põhiseadust arvestades võimalik teha. Selles küsimuses on erinevad arvamused olnud ka õiguskantsleri poolt ja õigusanalüütikutel, aga see teema tuleb. Igal juhul võiks siin olla suund, et lojaalsus on see alus, mille põhjal inimesed saavad valida, lojaalsust aga väljendab kodakondsus.

Kui kaua koalitsiooniläbirääkimistega veel läheb, kas lõpp paistab?

Ajaliselt on raske hinnata, aga tegelikult on raskem osa veel ees. Põhimõtteliselt kokkulepped oleme saavutanud just sisulistes lahendustes ja mõned kohad on veel vaidlemiseks. Rahaline seis on väga, väga keeruline. Tähtis on ära oodata kevadprognoosi numbrid, selle pealt hakatakse tegema ka eelarvestrateegiat.

Ministrikohad jagatakse küll lõpus, aga kas Eesti 200 on mingi õigustatud ootus mingile arvule ministrikohtadest?

Ministrikohtadest olulisem on see, mida valitsus tegema hakkab. Kui valitsus meeskonnana ei tööta, siis on ükskõik, mitu ministrikohta kellelgi on. Oleme kokku leppinud selles, et ministrite nimetamisel ei lähtuta asjaolust, millised on ministeeriumi majad nii öelda traditsiooniliselt vaid ministrid saavad endale ka reformiülesanded. Ma loodan, et me ei lähe sellise lihtsa lahenduse peale, et nii palju ministreid teile ja nii palju meile ning teeme rahu. See ei ole minu arvates see väljakutse, mille jaoks mandaat saadi. Mandaat saadi selleks, et teha uuendusmeelseid reforme ja neid reforme tagavad ministrid valitususes oma naha ja karvadega.

Teie läheksite ministriks?

Ma ei ole selle peale tõesti mõelnud, ma panen kogu oma energia sellesse, et läbi rääkida Eestile parim koalitsioonileping. Minu kogemus erinevatest valitsustest näitab, et kui hakatakse lähtuma sellest, mida minu erakond koalitsioonilepinguga sai või mitu ministrikohta me saime, ei tule valitsusest midagi head välja.