Perevägivalla spetsialistid: Eestis jäävad perevägivalla ohvrid kaitse ja abita

Perevägivald ei hooli vanusest ega soost. Foto: Kristjan Teedema

Eestil on suur arenguruum naistevastase ja perevägivalla Istanbuli konventsiooni täitmisel. Spetsialistide hinnangul ei suuda riik tagada piisavalt kaitset ja abi perevägivalla ohvritele, selgub kolmapäeval avaldatava Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi raportist.

Eesti on perevägivalla osas Euroopa vaieldamatu esinumber ning perevägivalla spetsialistid näevad vägivalla juhtumeid lähemalt kui avalikkus. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut uuris 145 spetsialisti (advokaadid, prokurörid, kohtunikud, ohvriabitöötajad, sotsiaaltöötajad, naiste tugikeskuste töötajad, perearstid, naistearstid, ämmaemandad jt) hinnanguid Eesti riigi suutlikkusele perevägivalda ohjeldada.

Uuringu järgi peab enamik spetsialistidest vajalikuks Eestis senisest julgemalt ja jõulisemalt rakendada Istanbuli Konventsiooni ja viia ellu pöördelisi ja põhimõttelisi muudatusi.

Spetsialistide ootus nr.1 on efektiivne ja asjakohane seadusandlus, mis peaks perevägivalla juhtumitele lähenema arvesse võttes selle kuriteoliigi spetsiifikat, kaitsma ohvreid taasohvristamise eest ja julgustama neid abi otsima. Ilma sellise seaduseta on põhjust arvata, et meie esikoht Euroopa tipus jääb püsima, sest oleme üks väheseid Euroopa riike, kus efektiivset ja asjakohast seadusandlust (perevägivalla seadus) pole.

Spetsialistide ootus nr.2 on lõpetada vägivallas elava pere kooshoidmine lepitamiste ja nõustamistega. Taoline praktika pole aidanud vägivalda ohjeldada üheski Euroopa riigis. Küll aga on andnud häid tulemusi ohvrite kohene kaitse ja toetus vägivaldsest sõltuvussuhtest väljumiseks ja iseseisvaks toimetulekuks.

Spetsialistide ootus nr.3 on ohvriabisüsteem, kus pakutakse abi ja kaitset vägivaldsest suhtest väljumiseks ning kuhu julgevad pöörduda kõik vägivalla ohvrid, olles kindlad, et neid ei jäeta väärkohtleja meelevalda.

Eestis taolist ohvriabisüsteemi paraku pole, selgus riskirühmade uuringust. Paljud puudega inimesed, eakad, rahvusvähemused, migrandid, seksuaalvähemused jt on kogenud suuremal või väiksemal määral ükskõikset, tõrjuvat ja halvustavat suhtumist abi otsimisel erinevates instantsides (tervishoiusüsteem, ohvriabi, naiste tugikeskus, sotsiaaltöötaja, politsei, tegevjuristid (prokurör, advokaat, kohtunik).

Reeglina suhtutakse riskirühma kuuluvasse inimesse eelarvamusega ja stereotüüpselt, tema probleemidest ei taheta aru saada, puudub empaatia ja kaastundlik suhtumine. On ka juhtumeid, kus lähisuhtevägivalla puhul leiab aset survestamine kokkuleppemenetluseks või perelepituseks, mis on reeglina vägivallatseja huvides ja soosib perevägivalla jätkumist.

Riskirühmade uuringu viis Eesti Avatud Ühiskonna Instituut läbi koostöös Pärnu Naiste Tugikeskusega. Mõlemad uuringud on osa kaheaastasest projektist «Istanbuli konventsioon Eestis. Variraport» Projekti rahastab Aktiivsete Kodanike Fond ja programmi koordinaator on Avatud Eesti Fond.