Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et traumaatilised lapsepõlvekogemused (vanemate lahutus, perevägivald, sõltuvusprobleemid jm) on otseses seoses vaimse tervise probleemidega teismeeas ja täiskasvanuna, iseäranis neil, kellel on halbu kogemusi olnud korduvalt. Traumaatiliste lapsepõlvekogemustega inimeste puhul on ka täheldatud, et kogetud mustrid kanduvad üle nende oma käitumisse lapsevanemana.
Traumaatiliste lapsepõlvekogemuste tagajärjeks on ka mitu korda kõrgem risk hakata suitsetama ning alkoholi ja narkootikume tarbima. Nagu kinnitab inimarengu aruanne, halvendavad need eluviisitegurid oluliselt noorte vaimset tervist. Näiteks tüdrukutel, kes suitsetavad, on viis korda suurem risk depressiooniks võrreldes nendega, kes seda ei tee.
Ülaltoodust ilmneb, et perekond võib vaimse tervise seisukohalt olla niihästi taevas kui ka põrgu, olenevalt sellest, millised on vanemate omavahelised suhted ja suhted lastega. Kui suhted on soojad ja toetavad, ei ole tuumperekonnale paremat alternatiivi. Kui suhted on halvad või lausa vägivaldsed, ei ole see tuumperekonna kui institutsiooni olemuslik viga, vaid tuleneb inimeste oskamatusest luua armastavaid ja püsivaid paarisuhteid.
Sellega haakub ka inimarengu aruande peamine sõnum, et vaimse tervise probleemide vältimiseks on ülioluline ennetustöö, sealhulgas viis, kuidas arendada inimeste oskust luua õnnelikke ja toimivaid paarisuhteid.