LUUBI ALL ⟩ Tublidus võib kätte maksta: «Meie suur töö on kellelegi põhjenduseks puue ära võtta!»

Hannesele tundub, et ta lapse abivajadus on võrreldes varasemaga suurem. Miks siis puue kergem on? Foto: Margus Ansu

Puuetega inimeste arvu vähenemine võiks ju kõigile rõõmu valmistada, kuid oma hädadele tegelikku leevendust saamata kergemasse kategooriasse või tervenenuks liigitatud haigetel ja nende hooldajatel teeb see meele mõruks. Eriti paradoksaalne on olukord, kus näiteks oma lapse arenguga ränka vaeva nägevad vanemad saavutavad ametnike silmis tulemuse, mille järgi laps enam erilist hoolt ega abi ei vajagi.

Kui Postimees aasta alguses uuris, kuhu n-ö kaovad puuetega inimesed, tõi Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) ühe põhjusena välja, et juba pikemat aega on tekitanud probleeme nii laste kui ka tööealiste inimeste puude tuvastamine. Seda eriti juhul, kui sotsiaalkindlustusamet (SKA) on eelnevalt tuvastanud puude raskusastme, korduvhindamine aga kas ei tuvasta seda üldse või hindab puude kergemaks.

Inimesed, keda see kõik otseselt puudutab, ei mõista aga, miks pole nende puude raskusastme tuvastamiseks enam alust. «Tavapäraselt leitakse, et mu seisund on ju muutumatu ning piirangud püsivad,» lausus EPIKoja tegevjuht Maarja Krais-Leosk, kelle sõnul pole sellele küsimusele lihtsaid ja üheselt arusaadavaid vastuseid. Mingil moel puuetega inimeste statistiline arv igatahes väheneb ning paljud on nende kohta tehtud otsusega rahulolematud.