/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2012/03/13/1011312t1h2408.jpg)
Kolmveerand sajandi eest valminud käsikiri võttis viimaks ometi raamatu kuju. Haruldane on see teos ka seepärast, et on maailmas täiesti ainulaadne. Ilmunud on kõigi aegade esimene liivi aabits.
Tellijale
Haruldane aabits aitab liivi keelt elus hoida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Viimsed inimesed olid välja suremas. Mitte viimsed inimesed, vaid üks inimeste tõug, kellel oma keel ja haridus oli olnud. Haridus ja kirjandus ja kunst,» kirjutas Juhan Liiv aastal 1910 laastus «Viimsed inimesed».
Liiv kirjutas ilmselt liivlastest. Praeguseks on need inimesed, kes on liivi keelt emakeelena õppinud, sama hästi kui välja surnud. Ainult üks ongi teadaolevalt veel elavate kirjas, Grizelda Kristi, kes saab varsti 102-aastaseks.
Liivi keeles kõnelejaid on kümneid. Ennast liivlaseks pidavaid inimesi on aga viimase rahvaloenduse järgi 250.
Käsikiri 1938. aastast
Kui väike Grizelda lugema õppis, ei olnud tal võimalik oma emakeelsest aabitsast näpuga tähti taga ajada. Selle kirjutas alles 1930. aastatel Krli Stalte (1870–1947), kes pidas Lätis iidsetel liivlaste aladel koolmeistri, köstri ja organisti ametit ning oli ka liivi keele õpetaja ja ajakirja Lvli toimetaja.
«Aabitsa käsikiri valmis Staltel ilmselt 1938. aastal. See jäi aga ilmumata, ei olnud isegi kaua aega teada, et käsikiri on olemas. See tuli juhuslikult kuus aastat tagasi välja, Rente Blumberga leidis selle Eesti riigiarhiivist,» ütles liivi kultuuritegelane ja keeleteadlane Valts Ernštreits (pildil).
Liivi kirjakeele kujunemise alal doktoritöö kaitsnud ja Stalte aabitsa nüüd trükki toimetanud Ernštreits selgitas, et vanas käsikirjas on väljaandjaks märgitud Emakeele Selts. «Meil tekkis Liivi Kultuuri Keskuses mõte, et võiksime selle liivi keele ja kultuuri aasta puhul koostöös Emakeele Seltsiga trükki anda,» ütles ta.
Stalte aabits on jäänud toimetamisel Ernštreitsi sõnul teksti poolest peaaegu samasuguseks, nagu see oli algses käsikirjas. Ainult ortograafia on tänapäevastatud.
Akadeemik, Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu on aabitsa ja lugemiku «Elav sõna» üks toimetajaid.
«Aabitsa tekstid on lihtsad, aga väga heas liivi keeles,» ütles professor. «Need on seotud Kuramaa looduse ja liivlaste eluoluga, nii nagu see oli 1930. aastatel. Kasutatud on ka muinasjutusüžeid ja lisatud liivi luuletusi.»
Piiriülene koostöö
Aabits ilmus piiriüleses koostöös. Seetõttu on ka illustratsioonide tegijad Lätist ja Eestist – nelja kooli õpilased.
Kuolka kool esindab Kuramaa liivlasi. Ple kool on Eesti piiri lähedal, seal asub ka Liivimaa liivlaste muuseum.
Eestist on oma joonistusi aabitsasse andnud Kilingi-Nõmme gümnaasiumi ja Metsapoole põhikooli õpilased. Metsapoole kool asub kunagisel liivlaste alal, kooli nimi tuleb Liivi piirkonnast Metsepole. Kilingi-Nõmme on Ernštreitsi sõnul kunagise liivlastele kuulunud ala hea naaber.
Nende koolide lapsed tegid peaaegu 300 joonistust, mis läksid ka kõik aabitsasse. Iga laps, kes pildi joonistas, on saanud endale ühe eksemplari. Eesti kahte kooli jõudsid need koos eestikeelse tõlkevihikuga eelmisel nädalal.
Aabits on täielikult liivi-keelne. Enne seda ilmus viimane kaanest kaaneni liivikeelne raamat Ernštreitsi andmeil aastal 1943.
Aabits on mõeldud kasutamiseks kõigile, kes tahavad liivi keelt õppida.
Professor Pajusalu arvates suudavad tänapäeval liivi keele kõige paremini ära õppida eesti lapsed.
«Läti lastele, nende hulgas ka liivlaste järeltulijatele, on liivi keele õppimine suur ja tõsine töö,» lisas professor. «Kõige realistlikum perspektiiv liivi keelt noortele edasi anda oleks seda siiski mingis eesti koolis õpetada.»
Tartu Ülikoolis õpib liivi keelt aastas kümmekond üliõpilast.