OTSE Postimehest ⟩ Michal: lapsevanematena oleme nõus ennast kasvõi elektrikappi sisse kirjutama, peaasi et laps saaks paremasse kooli

Kristina Kallas ja Kristen Michal Foto: Postimees

Kuidas vähemuses olevad erakonnad valitsuses oma huve kaitsevad? Kuidas panna eesti ja vene lapsed ühte klassi õppima? Kas sotside kallitest valimislubadustest sõidetakse üle? Mida teha oma riigis pettunutega? Saates on Kristina Kallas (Eesti 200) ja Kristen Michal (Reformierakond).

Riigikogu uustulnuk Kristina Kallas ja saadiku töös karastunud Kristen Michal, saite mõlemad oma erakonna liikmete hulgas paremuselt teise häältesaagi.

Kristina Kallas, miks valijad teid rohkem armastavad, kui erakonna esimeest Lauri Hussarit, kes oli teie nimekirjas alles neljas?

Ma arvan, et see päris õiglane võrdlus ei ole, sest ringkonnad on erinevad ja konkurents ringkondade sees on erinev. Lauri Hussar konkureeris ülipopulaarse poliitiku Kaja Kallase vastu. Mina konkureerisin Urmas Klaasi vastu.

Kristen Michal, kogutud hääled näitavad, et valijad on teile andestanud sularahaskandaali, mille pärast te kümme aastat tagasi ministrikohast loobusite. Kas Kaja Kallas on ka teile andestanud ja unustab kriitika, mida te tegite valitsuse aadressil koroona- ning energiakriisi ajal, ja võtab teid oma valitsuse ministriks?

Ametikohtade jaotus on alati kõikide koalitsioonikõneluste lõpus. Ma saan aru, et ajakirjandusel on kõige mõnusam seda arutada ja panna pilte kõrvuti. Ei, sellist arutelu meil pole peetud. Mis puudutab kõike seda, mis on olnud – see on korduvalt läbi käidud, valimistel mandaat saadud. Peale selle on ka erinevad uurimisprotseduurid läbi viidud ja süüd ei ole leitud.

Kristina Kallas, mis juhtub, kui te haridusministriks ei saa?

Midagi traagilist ei juhtu. Oluline on see, kuidas me koalitsioonis hariduse teemadel kokku lepime. Kes seda pärast ministrina ellu viima hakkab, on viimane küsimus üleüldse.

Ühel hetkel saavad uued ministrid paika. Milline on üks hea minister?

Kallas: Kandidaat peaks läbima parlamendi ees ristküsitluse - minister peab omama autoriteeti selles valdkonnas, mida ta juhtima läheb, sest muidu ei õnnestu suuri asju ära teha. Võtame eestikeelsele õppele ülemineku. On väga oluline, et haridusminister saaks sisuliselt aru, kuidas see üleminek toimuma peaks ja tal oleks usutavus kõigi koolipidajate, -direktorite ja haridustegelaste seas, et neid reformi elluviimisel kaasa tõmmata.

Michal: Ministriks peaks saama valdkonnas õppimisvõimeline kandidaat, aga ta ei pea olema tingimata erialainimene. Lõppkokkuvõttes on minister ajutine poliitiline juht, kelle ülesanne on ideid valdkonda viia ja neid edasi kanda.

Teisalt kaalub ministreid ka peaminister. Ma mäletan, et Siim Kallas on ühe ministrikandidaadi tagasi lükanud. Küllap neid vaikseid vestlusi on samuti aegade jooksul peetud. Siiani esitasid koalitsioonipartnerid oma ministrid ise. Käimasolevatel kõnelustel pole selles küsimuses veel kokku lepitud.

Kui valitsus praeguste plaanide järgi sünnib, on Reformierakonnal häälteenamus ka siis, kui Eesti 200 ja sotsid on ideele vastu. Mis peaks juhtuma, et Eesti 200 valitsusest lahkub ja võimu käest annab?

Kallas: Esiteks ei saa Reformierakond, vaatamata oma suurele mandaatide arvule, õnneks riigikogus üksinda midagi otsustada – 37 häält ei ole piisav, et ükskõik mida läbi suruda. Kahe partneri kokkulepet on ikkagi vaja nii riigikogus kui valitsuses. Loodav valitsus on saanud valijatelt mandaadi teha julgeid reforme rohepöördes, hariduses, riigi valitsemises, julgeolekus. Meie jaoks on oluline, et me saame suured asjad kokku lepitud, mitte see, et me lepime kokku rida väikeseid asju ja oleme rahul sellega, et oleme nüüd valitsuses.

Michal: Mina ka ei tahaks päeva, kus Eestis oleks üks erakond, kes üksi mingeid asju otsustab. Need ajad on olnud ja õnneks põhjamaade demokraatias neid ei tule - koalitsioonivalitsused tasakaalustavad üksteist. Minu kogemus on see, et mida selgemalt suured asjad on läbi räägitud ja mida paremini hoitakse suhteid, seda paremini need valitsused töötavad. Mis puudutab erinevaid reforme, siis stardipakul olles tundub, et kõik on ühel meelel.

Eesti 200 ja sotsid soovivad abieluvõrdsust. Kas teie toetate samasooliste abielusid?

Michal: Mina olin kunagi kooseluseaduse autor. Kooseluseaduse rakendusaktid on esimene asi, mis tuleks minu arvates ära teha.

Räägime haridusest. Kristina, teie pooldate, et eesti ja vene lapsed peaksid õppima samas koolis. Kuidas see täpsemalt välja näeks? Võtame eestikeelse Tallinna reaalkooli ja venekeelse Tallinna Tõnismäe reaalkooli.

Kallas: Iga piirkond ja iga vene õppekeelega kool on väga erinev. Tallinnas on kesklinna piirkond, Lasnamäe ja Nõmme piirkonnad täiesti erinevad nähtused. Peaksime saavutama olukorra, kus piirkonna eri emakeelega lapsed käiksid ühes koolis, mitte ei veeta näiteks Nõmmel elavaid vene kodukeelega lapsi kesklinna venekeelsesse kooli. Kui venekeelseid lapsi, kes ei oska korralikult eesti keelt, satub ühte kooli liiga palju, tuleb neile teha eraldi klass.

Mis saab, kui vanemad ei pane oma last kodulähedasse kooli? Ega see keelatud pole?

Kallas: See ei ole keelatud, aga kui kesklinnas asuv vene kool läheb eesti keelele üle, siis pole vahet, kas see laps käib eesti koolis kesklinnas või Nõmmel. Varem või hiljem see juhtub ja me peame selle endale eesmärgiks võtma. Aga kindlasti pole lahendus ka see, et me hakkame vene emakeelega lapsi survestama eestikeelsesse kooli jõuga. Iga asi omal ajal.

Michal: See on üks võtmeasi, mis tuleb ära teha, sest ühtne haridussüsteem teeb Eesti tugevamaks, toob inimesed ühte inforuumi kokku, eriti sellesama Ukraina sõja taustal.

Haridusturism ei ole praegu ainult eesti-venekeelne küsimus. Pealinnas oleme meie lapsevanematena nõus ennast kasvõi elektrikappi sisse kirjutama, peaasi et laps saaks paremasse kooli. Meie ülesanne on pakkuda eestikeelset, maailma parimat haridussüsteemi ja saada sinna kõik niiöelda pardale.

Kallas: Kui vene emakeelega laps oskab eesti keelt ja tahab eestlastega koos õppida, siis tõrjuda teda ei tohi. Küsimus ei ole ainult keeles, vaid ka inforuumis, kultuuris ja meelsuses. Esimene samm, mis praegust eraldatust hakkab vähendama, on see, kui võtame seadusesse punkti, et Eestisse sisserännanud laps suunatakse eestikeelsesse kooli. Kümne-viieteist aasta pärast ei ole siis enam küsimust, kas panna laps Tallinna reaalkooli või Tallinna Tõnismäe reaalkooli.

Kas ja millal hakkavad eesti lapsed omakorda siis Tallinna Tõnismäe reaalkoolis õppima?

Seda ei juhtu veel järgmisel ega ülejärgmiselgi aastal – see on pikk protsess. Mõneks ajaks jääb see endiseks vene kooliks, sest kogukondlik harjumus on tugev. Läheb umbes põlvkond, enne kui see kool oma praeguse erisuse kaotab.

Mida arvasid saatekülalised kalliste valimislubaduste saatusest ja idavirulaste tulevikust, saate järele kuulata saatest. Samuti ka seda, millisel juhul ei tunne Eesti 200 end valitsuses suurema partneri poolt kõrvale tõrjutuna ja milline peaks Eesti 200 olema, et Reformierakond neid mõne aasta pärast üle parda ei tõukaks.